Lugeja: kas klienditeenindaja ongi mõnitusobjekt?
Algas kogu see lugu nii, et üks punaste pükstega naine läks lihaleti juurde ja hakkas seal igasuguseid küsimusi küsima. Mõtlesin, et kuna tal vist läheb seal kauem, lähen võtan riiulilt samal ajal muu kraami ära, tulen siis tagasi.
Imestuseks oli see sama naine lihaleti juures ka kümme minutit hiljem ning küsimused olid juba sellised, et: "Mis jama te siin üldsegi müüte? Miks pole selgituseks ühtegi silti peale? Miks teil on müts viltu peas?". Tegemist oli selliste pahatahtlike ja kiuslike küsimustega, millega inimene üritas oma halba tuju ja viha klienditeenindajate peale välja elada.
Selle rohkem kui 15 minuti jooksul polnud ta lihaletist midagi ostnud ning mõlemad müüjad, kes üritasid alandlikult ta küsimustele vastata, vaatasid teda suurte silmadega. Lausa kahju hakkas neist.
Sellist mentaliteeti näeb üsna tihti meie ühiskonnas, kus klienditeenindajate peal elatakse välja näiteks see, et liiklusummik oli suur, poes on pikk järjekord, sobivat kaupa ei leia poelettidelt või mõni toode on alla ootuste. Näib nagu oleks selles kõiges süüdi klienditeenindaja. Ei ole ju!
Amet "klienditeenindaja poes" on Eestis kahjuks mutta tambitud. Palgad on väikesed, kliendid närvilised ja pahandavad iga väikese asja pärast. Kes siis ikka tahaks seda tööd teha, kui kogu aeg saab vastu päid ja jalgu.
Kuid pole sel ametil viga midagi. Minu ema oli Nõuka ajal palju aastaid poes müüja, inimesed teadsid teda hästi ja seetõttu oli tal ka teatav autoriteet. Kahju, et tänapäeval kipub austust vähe olema.
