Lugeja klienditeenindusest: vaatasin lolli pilguga teenindajale otsa ja küsisin: kuidas palun?
Aga alustame algusest. Ma elasin paar aastat Tallinnas, Koplis. Seal oli minu kodukaupluseks üks teatud Leedu ettevõte. Kahjuks mitte suur ja ilus, vaid väike ja kole, aga vähemalt oli kodule lähedal, mistõttu oma igapäevased ostud sooritasin seal. Eks teeninduskvaliteet annab paljudes kauplustes soovida, olenemata sellest, kas tegemist on Eesti või mõne muu riigi ettevõttega. See poodki selles osas ei erinenud ning tihti oli ka teretamine teenindajatele ülejõu käiv. Enamasti seal midagi nii hullu ei olnud, et ma oleksin pidanud poodi vältima.
Kuni ühe mõnusa sügispäevani. Päev nagu iga teine, astusin oma kodupoest läbi, viskasin mõned vajalikud asjad korvi ja suundusin maksma. Enda korda oodates ja ümbrust jälgides näen juba, et naeratust vist seekord vastu ei saa. Kassas on uus inimene, isegi õpilase silt rinnas ja teenindaja ilmselgelt ei salli seda tööd. Hoolimata sellest siiski teretan ja naeratan. Nagu arvasin, vastu kuulen vaid toodete läbi piiksutamist. Mis siis ikka, mõtlen. Kohe saan makstud, siis enam ei sega teenindajat. On mul ikka jultumust, tulla keset päist päeva poodi, laduda enda korv täis ja siis oodata veel, et teenindaja mingit sallivustki välja näitaks. Õnneks on kaup läbi löödud ja saab maksma hakata.
Värisevail kätel, silmad maas, püüdes teenindajat mitte häirida, panen pangakaardi makseterminali. Järsku kuulen kriiskamist: "Mida sa teed?" Tõstan kiirelt pilgu, ise mõeldes, et mis surmapatuga ma nüüd hakkama sain. "Oota! Kas sa ei oska maksta ka vä? Kas sa oled idioot vä," kuulen vaid läbi tugeva aktsendi. Vaatan lolli pilguga teenindajale otsa ja kogun end, kuniks pilk selgineb ja sõnad suust välja tulevad: "Kuidas palun?"
Ilma naljata, see minuga juhtuski. Minu kaheksas surmapatt oli tähelepanematus. Mina nägin, et kogu minu kaup on läbi löödud, kuid ei pannud tähele, et teenindaja oli ühel hetkel midagi valesti sisse löönud ja nüüd püüdis asja parandada. Mina aga olin pangakaardi makseterminali sisestanud. Mis otse loomulikult vääris üht korralikku karjumist.
Kusjuures, enamus makseterminalide puhul ei juhtu mitte midagi, kui kaart liiga vara sisestatakse, sest makset ei alustata enne, kui teenindaja selle kinnitab.
Muidugi tõele au andes, peale seda, kui minu alandlik pilk muutus selgeks ja olulisemalt kriitilisemaks ning "kuidas palun?" suust korralikult välja tuli, jõudis teenindajale mõistus tagasi ja karjumine lõppes. Seetõttu sain lahkudes isegi "head aega." Kahjuks jõudis see mõistus kohale alles peale seda, kui minu peale oldi kogu poe ees karjutud. Mistõttu mina läksin koju ja mul ei olnud hea aeg.
Kui igal kolmandal kliendil on raskusi püsti seismisega ja iga neljas vingub mingil olematul põhjusel, ei saa päev olla eriline lust ja lillepidu. Ma saan sellest aru ja kuigi selline klientide sõimamine on pigem erandlik juhtum, Jumala eest, klient ei ole süüdi selles, et sinul on halb päev. Minu päev ei pea saama rikutud sellepärast, et sina pead tegema tööd, mis sulle ei meeldi. Ehk siis kallis teenindaja, ole nii hea ja kogu oma viha enda sisse ja vala see välja järgmine päev metsa minnes ja seal karjudes, mitte mind idioodiks sõimates. Eriti, kui ma tegelikult ennast nii lolliks ei peagi.
