Toomas Hendrik Ilvese selgitus Eesti avalikkusele
Endine president Toomas Hendrik Ilves teatas, et keegi peale tema ei pea jagama selgitusi EAS-i toetuse kohta OÜ Ermamaale. "Praegune jutt on paar nädalat, ilmselt aga juba aastaid hiljaks jäänud," teatas Ilves.
"Võtan omaks, et järelikult pole varasematest selgitustest piisanud. Selles pole mul kedagi teist peale iseenda süüdistada," kirjutab Ilves oma teates.
"Mu tollal koduse eksabikaasa Evelini plaani rajada Ärma tallu kohalik taluturismi ja konverentsikeskus suhtusin toetavalt. /.../Ma ei poe Evelini selja taha ega lükka teda ette. Seesugused suured, ühist kodu puudutavad otsused sünnivad peres alati koos."
Presidendiks saades, mil julgeolekukaalutlused talus turismiäri ajada ei võimaldanud, sai Ärmast Ilvese kinnitusel omamoodi riiklik turismiobjekt, kus ta võttis vastu ligi 4000 külalist, nende seas ka 9 välisriigi presidendid.
"Nagu olen varem juba möönnud, siis turismiettevõtja ainest minus ei ole. Ma ei veereta vastutust ega süüd: ju siis leidis EAS, et Ärma on suures osas oma rolli turismiobjektina – tõsi, teistsugusena, kui algne äriplaan ette nägi – 10 aastaga täitnud. Usun, et kõik algatatud auditid ja uurimised kinnitavad seda – et asjaajamine pole mitte ainult juriidiliselt korrektne olnud vaid, et ka sisuline mõju piirkonna arengule, mida toetust eraldades eeldati, on kuhjaga saavutatud."
Toomas Hendrik Ilvese selgitus Eesti avalikkusele
Viimaste päevade meediakajastus minu ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse otsuse ümber on tekitanud palju küsimusi ja süüdistusi. Keegi peale minu ei saa ega peagi neile vastama. Võtan omaks, et järelikult pole varasematest selgitustest piisanud. Selles pole mul kedagi teist peale iseenda süüdistada. Mul on kahju, et sellesse kõigesse on praeguseks tõmmatud EASi tänased ja eilsed töötajad, samuti mu kunagised head kolleegid ja abilised Vabariigi Presidendi Kantseleist.
Asju, mida pean oma eraellu puutuvaks, pole mulle kunagi meeldinud avalikult ja detailselt käsitleda. Veelgi vähem neil juhtudel, kui asjad pole sujunud kavandatud viisil või kui need on läinud otsesõnu halvasti. Leian, et see on inimlik. Samas annan enesele aru, et kui peategelaseks on president ja kui asjaga on seotud Euroopa maksumaksja raha, siis pole selgitustest pääsu. Vabandan, et pole selles valdkonnas olnud alati oma ülesannete kõrgusel. Mul on kahju, kui seeläbi on löögi alla sattunud usk Eesti riigis aetavate asjade läbipaistvusesse ning koos sellega ka minu enda usaldusväärsus.
Olen oma emapoolse suguvõsa kodutalu taastanud alates 1990ndate aastate algusest. Jõudumööda, vastavalt oma majanduslikele võimalustele, oskustele ja ajale. Selles on olnud võrdsetes osades kohusetunnet oma eelkäijate ees ja armastust selle looduslikult kauni ja rahuliku paiga vastu.
Talu taastamisse olen viimase 25 aasta jooksul paigutanud kõik oma säästud, lisaks olen võtnud pangalaene. Kui mind valiti 2004. aastal Euroopa Parlamenti, siis võimaldas sealne, Eesti mõttes äärmiselt hea sissetulek suuremalt mõelda. Taastada talu endises hiilguses. Koduks oma perele. Selleks plaaniks oli mul majanduslik kate olemas, eriti arvestades parlamendisaadiku turvaliselt pikka ametiaega, mis enda soovi ja valijate tahte korral võinuks viis aastat hiljem ka pikeneda.
Mu tollal koduse eksabikaasa Evelini plaani rajada Ärma tallu kohalik taluturismi ja konverentsikeskus suhtusin toetavalt. Temal oli selleks aega ja tahtmist, tunnustan teda tagantjärele siiralt pealehakkamise eest. Aga andsin nii toona kui ka praegu endale selgesti aru, et minul seesuguseks ettevõtmiseks vajalikku visadust, samuti oskuseid pole. Ma ei poe Evelini selja taha ega lükka teda ette. Seesugused suured, ühist kodu puudutavad otsused sünnivad peres alati koos.
Ühise ettevõtmise raames taotles turismitalu majandamiseks loodud OÜ Ermamaa ka EASilt toetust. Projekt oli hea, saimegi veidi üle 190 000 euro sihtotstarbelist toetust, et lisada talu eluhoonele kõigile euronõuetele vastav köök, bussiparkla, konverentsisaal, kõigi mugavustega külalistetoad jpm sarnast. Ruumid, mida tavaline kodu ei vaja, ning milleta talu saanuks väga edukalt hakkama.
2006. aastal, pärast nii pangalt võetud laene kui EASilt saadud toetust (millega kaasnesid kohustused), andsin järele palvetele kandideerida riigipeaks. Vastu toonaseid ootuseid osutusin valituks. Korraga muutus Ärma talu staatus ja kõik sellega seotud plaanid. Kordades muutus ka mu sissetulek, mõistetavatel põhjustel on eurosaadiku palk suurem kui Eesti riigipea oma. Ainus, mis ei muutunud, olid kohustused, sealhulgas EASi toetuse aluseks olnud äriplaan.
Mõnda aega üritas Evelin vastuvoolu ujuda. OÜ Ermamaa võttis Ärmal vastu maksvaid kliente, toimusid üritused. Ent üsna pea sai selgeks, et presidendi kodu on midagi muud kui eurosaadiku oma. Julgeolekukaalutlused ei võimaldanud hoida samal ajal sama katuse all riigipead ja kontrollimata taustaga külalisi. Samuti tuli alati pärast klientide lahkumist läbi viia ulatuslik ja kulukas julgeolekukontroll tuvastamaks, et keegi külalistest polnud paigaldanud hoonesse enesest julgeolekuriski kujutavaid seadmeid.
Teisalt olnuks vähemasti eetiliselt küsitav kui mitte potentsiaalselt korruptiivne olukord, kus presidendi abikaasale kuuluv ja tema juhitav ettevõte ajaks presidendi kodus eraäri. Ühesõnaga – tuli leida lahendus, mis võimaldaks mul täita kohustusi pankade ja EASi ees minemata vastuollu antud lubaduste ja Ermamaa äriplaaniga.
Tagantjärele tunnistan, et kõiki osapooli rahuldav kompromiss sai keeruline ning selle selgitamisega tulnuks rohkem vaeva näha. Et kuidas sai minust turismitalu ainus klient, sisuliselt üüriline oma kodus. Aga midagi paremat ei mina ega keegi teine tookord välja mõtelda ei suutnud. EASi toetuse aluseks olnud äriplaan külmutati ajani, mil ma enam president ei ole. Ermamaa pankroti vältimiseks ja panga ees võetud kohustuste täitmiseks tasusin pea kümme aastat oma presidendipalgast umbes 1000 eurot kuus oma abikaasa osaühingule. Tõsi, vastavalt presidendi ametihüvede seadusele kattis presidendi kantselei olulise osa talu nn kommunaalkuludest. Aga kantselei pole kunagi panustanud sentigi ei talu kapitaalremonti ega põhivarasse. Need asjad seisid rangelt eraldi. Sama võib öelda ka minu ja OÜ Ermamaa kohta. Mina selle ettevõtte ja rahaasjadega, nagu ka EASiga sõlmitud lepinguga ei tegelenud.
Vahepeal sai Ärmast omamoodi riiklik turismiobjekt. Pea kümne aastaga võtsin seal vastu ligi 4000 külalist. Eesti kultuuri- ja kodukanditegelasi, ettevõtjaid, sportlasi, poliitikuid, ELi volinikke. Aga ka 9 presidenti ja arvukalt teisi välismaa sõpru ja partnereid. Kordagi ei tekkinud mõtet küsida oma koduuste avamise eest kelleltki raha, kuigi äriettevõtte loogika seda nõudnuks. Kümne aastaga sai Ärmast kindlasti Mulgimaa, kaudselt kogu Eesti visiitkaart. Selline, mitteformaalne viis külalisi võõrustada on osa diplomaatiast ning usun siiralt, et see aitas kaasa Eesti käekäigule. Täpsustan igaks juhuks kohe, et nende arvukate vastuvõttudega kaasnenud kulusid, näiteks toitlustamisele, eest ei maksnud kinni ei mina ega OÜ Ermamaa. Need olid riiklikud, mitte isiklikud kokkusaamised.
Pärast 2011. aasta sügist ehk mu teise ametiaja algust tuli hakata mõtlema, et mis saab pärast seda, kui Ärma kaotab oma „riikliku objekti“ staatuse. Nagu nüüd tean, tegi EAS 2012. aastal otsuse, et juhul, kui äriplaani lahtikülmutamine ei peaks miskipärast õnnestuma ehk kui Ärma talu turismiobjektina enam ei tegutse, siis tuleb Ermamaal tagastada EAS-ile 10% saadud toetusest. Ma ei teadnud toona selle otsuse detaile.
Koos abielulahutusega läks Ermamaa omand kõigi õiguste ja kohustustega Evelinilt üle minule. Abieluvara jagamine on intiimne tegevus, mistõttu selle detailidesse ma siinkohal ei lähe. Ent kodutalust ma loobuda ei saanud.
Nüüd, ametist lahkudes, tuli otsustada. Nagu olen varem juba möönnud, siis turismiettevõtja ainest minus ei ole. Käiku läks 2012. aasta EAS-i otsus. Ma ei veereta vastutust ega süüd: ju siis leidis EAS, et Ärma on suures osas oma rolli turismiobjektina – tõsi, teistsugusena, kui algne äriplaan ette nägi – 10 aastaga täitnud. Usun, et kõik algatatud auditid ja uurimised kinnitavad seda – et asjaajamine pole mitte ainult juriidiliselt korrektne olnud vaid et ka sisuline mõju piirkonna arengule, mida toetust eraldades eeldati, on kuhjaga saavutatud.
Nagu selle selgituse alguses kirjutasin: avalikku teavitustööd pidanuks olema rohkem, praegune jutt on paar nädalat, ilmselt aga juba aastaid hiljaks jäänud. Oleksin pidanud eelöeldut varem ja julgemini ise selgitama. Aga see ei muuda põhilist: minu parima teadmise kohaselt pole ühtegi Eesti ja Euroopa Liidu maksumaksja eurot õigusvastaselt paigutatud minu ja mu pere kodu, Ärma talu, ehitamisse, arendamisse ja ülalpidamisse. Ärma talu väravad on ka tulevikus lahti kõigile minu ja Eesti sõpradele, loodan, et nii tulevatest kui olnud kohtumistest tõuseb Eestile kasu.
Ajatelg
1991. aastal saab Toomas Hendrik Ilves tagasi esivanemate talu, mis on kuulunud Ilveste suguvõsale alates 1763. aastast
1991 – 2006 Toomas Hendrik Ilves taastab järk-järgult oma kodutalu hooneid, kasutades selleks 155 000 eurot säästudest, 2001. aastal eraisikuna võetud 107 000 euro suurust laenu ja ca 200 000 eurot 2004.-2006. aastal Euroopa Parlamendi liikmena saadud sissetulekust.
2005. aastal asutati OÜ Ermamaa (asutaja ja ainuomanik Evelin Ilves), et alustada äriprojektiga ja ehitada Ärma talust külalistemaja ja konverentsikeskus. Selleks võttis OÜ Ermamaa 211 000 eurot laenu ja küsis lisaks toetust EASilt.
13. märtsil 2006. aastal sai OÜ Ermamaa EASilt 190 392 eurot toetust.
2006 - 2007 ehitas OÜ Ermamaa Ärma tallu külalistemaja loomiseks vajalikud objektid – duši ja wc-ga külalistetoad, konverentsisaali, bussiparkla, euronõuetele vastava köögi.
2007. aasta jaanuaris esitas OÜ Ermamaa EASile projekti lõpparuande. OÜ Ermamaa poolt esitatud kulud ja kuludokumendid tunnistati abikõlbulikeks ning määratud toetus maksti välja.
Märts 2006 – august 2007 OÜ Ermamaa pidas Ärmal turismitalu. Esimeste tegevuskuude jooksul külastas Erma Parki keskmiselt 150 külastajat kuus.
23. septembril 2006. aastal valiti Toomas Hendrik Ilves presidendiks.
2007. aastal otsustas julgestuspolitsei, et Toomas Hendrik Ilvese ametiajal ei saa Ärma talu külalistemajana toimida. OÜ Ermamaal ei olnud võimalik äriplaaniga jätkata.
6. novembril 2007. aastal esitas OÜ Ermamaa EASile taotluse muuta äriplaani, mille järgi peatatakse majutusteenuse pakkumine avalikkusele kuni presidendi ametiaja lõpuni.
20. novembril 2007. aastal rahuldas EASi juhatus OÜ Ermamaa taotluse äriplaani muutmiseks ja toetuslepingu peatamiseks.
EASiga sõlmiti kokkulepe, et ettevõtte jätkamiseks peab Toomas Hendrik Ilves maksma iga kuu Ermamaa OÜ-le pisut üle 1000 euro.
2011. aastal valiti Toomas Hendrik Ilves teist korda presidendiks.
2012. aastal tegi EAS otsuse nõuda juhul, kui OÜ Ermamaa pärast president Ilvese ametiaja lõppu 2016. aastal äriplaaniga ei jätka, tagasi 10% saadud toetusest.
2015. aastal sai Toomas Hendrik Ilvesest seoses lahutusega OÜ Ermamaa omanik.
2016. aasta oktoobris tegi Toomas Hendrik Ilves EASile avalduse, milles andis teada, et ei jätka äriplaaniga. EAS esitas nõude 19039 eurole. Toomas Hendrik Ilves tasus EASile nõutud summa.
2006-2016 Toomas Hendrik Ilvese ametiaja jooksul on Ärma talu olnud pidevas kasutuses esinduspaigana, kus on võõrustatud ligi 4000 nii sise- kui väliskülalist. Võõrustatud on üheksat presidenti, lisaks välisministreid, diplomaate, EL volinikke; korraldatud on Eesti toitu propageerivaid üritusi, välisministeeriumi seminare, mõttekoja arutelusid. Kõik need üritused on korraldatud tulu saamata.
Toomas Hendrik Ilves on tagastanud või kinni maksnud kõik, mis Ärma talus olnust kuulus presidendi kantseleile. Presidendi kantselei ei ole kunagi investeerinud ei Ärma talu põhivarasse ega kapitaalremonti.
