Kolonel Riho Ühtegi andis mäletatavasti ajakirjale Politico intervjuu, kus põrutas: "Venelased jõuavad Tallinna kahe päevaga. ... Võib-olla. Aga nad ei saa kogu Eestit kahe päevaga. Nad jõuavad Tallinna ja nende taga me lõikame läbi nende kommunikatsiooniliinid ja varustusliinid ja kõik muu. Nad jõuavad Tallinna kahe päevaga. Aga nad surevad Tallinnas. Ja nad teavad seda. ... Neile antakse tuld igast nurgast, igal sammul."

Kas säärased väljaütlemised teevad Eesti ühiskonda tugevamaks või nõrgemaks, võttes arvesse siinse rahvastiku rahvusliku koosseisu, erivärvilised passid ja muu säärase?

„Kaitseväelased võivad rahumeeli demokraatia ja sõnavabaduse tingimustes oma mõtteid väljendada,“ ütles riigikaitsekomisjoni liige Marianne Mikko (SDE) Delfile. „Kolonel Ühtegi tekst oleks kindlasti eesti keeles intervjuud andes olnud sujuvam. Aga veelkord- Eesti on demokraatlik riik, kus kõikidel inimestel on võimalus oma mõtteid vabalt väljendada. Ehkki kaitseväelaste püha kohus on ennekõike sõdida,“ tõdes ta.

„Pole midagi tähtsamat kui NATO heidutusstrateegia. See tähendab, et vastane kartuses tõsiselt vastu näppe saada, pigemini jätab ründamata kui et võtab ette midagi riskantset, mille puhul tuleb hiljem kibedasti kahetseda,“ lisas Mikko.

„Just täna arutab Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon, kuidas läbi viia suuremahulisi kollektiivkaitseoperatsioone. Pole saladus, et alliansil tuleb parandada liitlaste võimet kiiresti tegutseda. Balti riikides paiknevaid NATO lahingugruppe peab tugevdama. Selles ei kahtle keegi. Kõige vähem kahtleme meie siin tuulises piirkonnas, et EFP (enhanced forward presence) peab juurde saama tuge õhu- ja mereväe üksuste kujul.
Eesti jaoks on oluline, et NATO uuendatud sõjaline juhtimisstruktuur töötaks õlitatult, kui "kuri on karjas”. Hästi funkav sõjaline juhtimisstruktuur annab aluse loota, et NATO tegutseb kriitilises olukorras tõepoolest “üks kõigi, kõik ühe eest”. Just see on iga eestlase soov. Just sellepärast sai Eestist NATO liikmesriik. Seda, muide üks kuu enne veel, kui Eesti astus Euroopa Liitu.
Eesti jätkab oma kaitsepoliitikat. Meie põhipaatos oli, on ja jääb, et kaitsekulutustele tuleb samas mahus ja kergelt kergitades raha eraldada. Kui ise ennast kaitsta ei taha, siis ei saa ka teisi selleks sundida. See on kõikidele Eesti poliitilistele jõududele aksioom. See on selgeks saanud ka meie NATO liitlastele, kes räägivad Eesti kaitsetahtest ja kaitseväelastest ülivõrdes.“