Kuigi arstid andsid lootust, et ta võib ühel päeval jalgadele tõusta ja kõndida, hoidsid šokk, masendus ja enesehaletsus algul Ülo pealehakkamist ja tahet nulli lähedal.

Elu hakkas juba tasapisi rööbastesse minema, kui ühel päeval ratastooliga tagurdades läks midagi valesti ja Ülo kukkus ülepeakaela selili maha.

Ta viidi taas juba tuttavasse Mustamäe haiglasse, kus selgus, et kukkumisel oli murdunud varem selga paigaldatud terasplaadi üks poltidest.

Ülo suutis jõuda tagasi samasse seisu nagu pärast esimest taastusravi – ta kasutab väljaspool kodu liikumiseks ratastooli, kodus aga kõnnib rulaatori abil.