Esimene, maaeluminister Martin Repinski, lahkus juba pärast kahte ametis oldud nädalat. Repinskile sai saatuslikuks Eesti Ekspressis ilmunud artikkel, mis avaldas tema Konjus asuva kitsefarmi telgitagused. Läbivateks motiivideks olid toona ümbrikupalk või hoopiski välja maksmata töötasud ja toodangu päritolu kohta vassimine. Repinski asemel asus valitsuses tööle Tarmo Tamm.

Mullu mais tuli ministriportfellist loobuda riigihalduse ministril, keskerakondlasel Mihhail Korbil, kui viimane otsustas Haapsalus toimunud kohtumisel veteranidega seada küsimuse alla Eesti liikmelisuse NATO-s. "Mina… võib-olla ütlen eestlaste vaatevinklist ebameeldiva fraasi, mina pole NATO liikmelisuse poolt," kõlasid Korbi saatuslikud sõnad. Tema mantlipärijaks sai Jaak Aab.

Möödunud aasta mais vahetas IRL (praegune Isamaa - toim) esimeest. Uus parteijuht Helir Valdor Seeder hakkas aga pelgalt mõne nädala möödudes ümber jagama ka IRLi ministriportfelle. Kaitseminister Margus Tsahkna asendati Jüri Luigega, keskkonnaminister Marko Pomerants Siim Valmar Kiisleriga ja rahandusminister Sven Sesteri asemele asus Toomas Tõniste. Sellise vangerduse tõttu otsustas Tsahkna välja astuda ka IRList.

Alkoholipoliitika vedurina tuntud Jevgeni Ossinovski (SDE) teatas pärast sotside kolinal kukkunud reitingut, et loobub ministrikohast ja asub sajaprotsendiliselt juhtima erakonda, et 2019. aastal toimuvatele valimistele võidukalt vastu minna. Samal ajal, kui meedia spekuleeris, kes erakonnakaaslastest võiks olla Ossinovski mantlipärija ja asuda ametisse tervise- ja tööministrina, teatas Ossinovski, et uueks ministriks saab hoopiski keegi väljaspool parteid - seni riigikantselei strateegiabüroo nõunikuna töötanud Riina Sikkut.

Pärast Ossinovski avaldust möödus vaid pisut rohkem kui nädal ja Ratase valitsust tabas järjekordne tagasilöök: keskerakondlasest riigihalduse minister Jaak Aab jäi autoroolis jääknähtudega vahele. Lisaks 0,28-promillisele alkoholisisaldusele veres ületas toonane minister ka kiirust, sõites 50 km/h alas kiirusega 73 kilomeetrit tunnis. Aabi asemel asus valitsuses tööle seni suhtekorraldajana tuntud Janek Mäggi.

23. juulil, pärast mitut puhkusel veedetud nädalat, teatas ettevõtlus- ja tehnoloogiaminister Urve Palo, et ei soovi enam poliitikas jätkata ning paneb maha ka ministri ameti. Tema otsust nii erakonnast kui ka valitsusest lahkuda kiirendasid avalikkuseni jõudnud sotside sisetülid. Nimelt pildus Palo oma erakonnakaaslase, kultuuriminister Indrek Saare kohta kriitikat, öeldes, et viimane ei sobi sotside juhiks. Kui üldse, siis ehk EKRE esimeheks.

Tänane Eesti Ekspress kirjutab, et Palo pole oma sõnadest ka taganenud. "Ma ei tea ühtegi Saare ideed. Saarel on null ideed kolme aasta jooksul. Kus on tema plaan? Kui Ossinovski asemele oleks parem kandidaat, siis saaks teda kaaluda. Aga ei ole!"

Kuigi president Kersti Kaljulaid ei ole veel Palot ametist vabastanud, arutletakse selle üle, kellest võiks küll saada Palo mantlipärija järelejäänud kaheksaks kuuks. Või määratakse lisakohustused ehk mõnele teisele sotside ministrile?

Kuidas on aga lood olnud eelnevate peaministrite, Taavi Rõivase ja Andrus Ansipi valitsustes?

Üheksa aastat, aastatel 2005 kuni 2014, peaministriametis olnud Andrus Ansipi esimeses valitsuses vahetus kolm ministrit, ent Ansip oli valitsusjuht pelgalt kaks aastat, saades teatepulga enda eelkäijalt Juhan Partsilt, kelle valitsus pärast kahte ametis oldud aastat lagunes. Ansipi teises ja kolmandas valitsuses vahetus neli ministrit.

Taavi Rõivas on olnud Vabariigi valitsuse juht kahel korral. Esimest korda juhtis ta valitsust pisut alla aasta, kui 2014. aastal Ansip peaministriametist tagasi astus. Ümberkorralduste käigus vahetus valitsuses kaheksa ministrit.

Rõivase teisel ametiajal vahetus viis ministrit. Välisminister kaks korda, esmakordselt vahetas Keit Pentus-Rosimannus välja Jürgen Ligi ja seejärel vahetas Marina Kaljurand omakorda välja Ligi.