Luidja on Hiiumaa looderannikul asuv kaunis 2,5 kilomeetri pikkune valge liivaga rand. Luidja rannaliivasid tuntakse ka laulvate liivadena - jalgu mööda sooja liiva lohistades tekib eriline vilisev heli. Luidja rand sellisel kujul on tekkinud inimese ja looduse koosmõjul: meretuulte poolt sisemaale puhutud liiva hoiab kinni Luidja lepik, mida iga rannakülastaja enne liivaribani jõudmist läbima peab.

Foto: Puhka Eestis

Võitlus põllumaa eest
Möödakäija jaoks võib Luidja lepik tunduda üsna tavaline sang- ehk mustlepik, mida mujalgi Hiiumaal lodudes ja ojade kallastel näha võib. Selle lugu on aga hoopis pikem ja põnevam. Lepiku rajamine sai alguse 19. sajandi lõpul vajadusest kaitsta Luidja ranna teed ja ümbruskonna põlde-niite tuiskliiva eest - lahtine liiv takistas liikumist Kõpu poolsaart Hiiumaa teiste osadega ühendaval teel. Tegemist oli esimese sellise n-ö eksperimentaalalaga Hiiumaal, mille eestvedajaks oli kohalik metsaülem Karl Friedrich Vilhelm Ahrens.

Ettevõtmine ei kulgenud kaugeltki ladusalt. Enne leppade istutamist katsetati samal alal ka teiste puuliikidega, kuid liiv hävitas istutatud taimed juba mõne aastaga. Nii kestiski võitlus liivaga aastaid, enne kui 1901.–1903. aastal istutatud lepik elujõuliseks muutus ja oma ülesannet täitma hakkas. 1989. aastal püstitati Ahrensile ja lepikule mälestusmärk, sest kinnistatud liivad olid kaasa toonud põllumaade hea viljakuse.

Luidja rand ja lepik moodustavad kokku 56 ha suuruse Luidja maastikukaitseala, mille väärtusteks on unikaalne liivaluidetel kasvav sanglepapuistu ning elupaigatüübid nagu püsitaimestikuga liivarannad, valged luited (liikuvad rannikuluited), hallid luited (kinnistunud rannikuluited), metsastunud luited, jõed ja ojad ning rohunditerikkad kuusikud.