Õpetajate puudust tajuvad Eesti Õpetajate Liidu juhatuse esimehe Margit Timakovi sõnul enim õpetajad ise. "Statistiliselt on õpetajate ametikohtade arv juba aastaid olnud väiksem, kui õpetajate arv," viitas ta osa-ajaga töökohtadele. Pidev puudus on reaal- ja loodusainete õpetajatest ning klassiõpetajatest, keda Timakovi sõnul ostetakse tihti üle ühest koolist teise.

Murekohana tõi ta välja ebaühtlase koolivõrgu, kus õpetajaid ei jagu sinna, kus neist on puudus. "On teatud ained, mida varsti võib-olla isegi et ei ole. Oleme ministeeriumilt naljaga pooleks küsinud, et kui õpetajaid reaalselt juurde ei tule, kas siis hakkame rääkima sellest, et õppekavast aineid ära jätta," pani Timakov sünge tulevikustsenaariumi praeguseks küll musta huumori arvele.

Kui varasemalt leiti tõmbekeskustes nagu Tallinn ja Tartu õpetajaid kergemini võrreldes ülejäänud Eestiga, siis praegu on olukord sealmaal, kus ka suurlinna koolidelegi pole enam kandidaate õpetajakohtadele. Riik püüab küll Timakovi sõnul olukorda leevendada noortele õpetajatele lähtetoetusi makstes ja mõningate kooliprogrammidega, kuid suures pildis on probleem strateegiline. "Kriitilist ja strateegilist lahendust hetkel ei ole, sest numbriliselt justkui kõik veel klapib," tõdes ta statistika irdumist reaalsusest.

Palk ei ole ta sõnul "ainuüksi lõplik motivaator, vaid osa sellest. Täna ei ole õpetajapalk see, mida kõrgharidusega tippspetsialist peaks saama." Töö on intensiivne ja pingeline ning õpetajalt oodatakse rohkem, kui ta tunnikoormus lubab: individuaalne lähenemine, uurimusliku õppimise toetamine, rühmatööd, uuenduslikud õpilasi toetavad meetodid.

Praegu proovitakse ikkagi leida erinevaid lahendusi probleemidele. Timakovi sõnul on üks variantidest, mis minimaalselt kaasa võiks aidata, näiteks karjääripöörajad. "Nemad ei tule kooli õpetajateks kohe pärast ülikooli lõppu vaid alles siis, kui oma erialal või valdkonnas juba 20 aastat on tegutsenud," kommenteeris ta.