Ohver ei tundnud jõuku

Pealtnägijate sõnul märatsesid rahvast pungil trammi tagaosas vene keelt kõnelevad noormehed, kes kui hüsteeriline hävitusjõuk kargasid kallale trammiukse hädaabihoovale ning väänasid tagaukse mehaaniliselt lahti. „Kontrollime sellist versiooni, et uksed kangutati lahti ja ohver tõugati välja,” ütles Põhja ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Marika Reintop. „Kogemata ei saa ju nii välja kukkuda.” Ohvril ja noortejõugul ei olnud konfliktiks põhjust. Neil ei olnud sõnelust, tüli ega varasemat tutvust.

Noormees peaaegu invaliidistati noortele naljaviluks, igasuguse põhjuseta, täiesti juhuslikult. „Selline asi ilmselgelt šokeerib inimesi, kui valitakse suvaline uksele lähedal seisev ohver,” muutus Reintopi hääl vaiksemaks, mõtlikumaks. Ohvri lähedal seisis trammis ta sõber Markus (nimi muudetud – toim). Temagi nägi trammi tagaotsas märatsevat jõuku naermas ja ust avamas. Üks hetk Markus aga Sandrit enam trammis ei näinud, vaid märkas kaugelt rööbaste ääres vaid sõbra kogu, mis pärast metallpiirde tabamist püsti tõusis. Kui tramm jõudis Linnahalli peatusesse, väljusid nii Markus kui ka märatsenud seltskond. Markus jooksis kohe sõbra poole ega jõudnud seltskonnale rohkem tähelepanu pöörata. Esimese hooga oli Sandriga justkui kõik korras. „Ta kurtis, et näpp on valus,” ütles Markus. Siis kaotas sõber teadvuse ja Markus kutsus kiirabi.