ÜRO keskkonnaprogrammi juht Erik Solheim: me ei pea valima majandusliku arengu ja keskkonnahoiu vahel!

5. septembril Tallinnas toimunud kõrgetasemeline ÜRO keskkonnafoorum „The Earth Innovation Forum” oli tähelepanuväärsemaid keskkonnakonverentse, mis Eestis varem toimunud, tuues kokku rahvusvahelisel tasandil olulisimad keskkonnaspetsialistid. Vestlesime meiegi maailma keskkonnateemade kõige tähtsama mehe, ÜRO keskkonnaprogrammi juhi Erik Solheimiga.

Pole vist olemas ühtegi riiki, kus poleks erinevaid arvamusi selle kohta, kuidas saavutada tasakaal keskkondliku heaolu ja tööstusliku äri vahel. Mida saaks teha, et eri pooled ühe mütsi alla saada, ja kas valitsusel oleks võimalik huvirühmi ja teisi osalisi kaasata?

Ma olen nüüd väga ebaviisakas, aga see küsimus on väga vanamoodne. Samas esitatakse seda küsimust mulle ikka ja jälle. Väga vanamoodne on see sellepärast, et tuleneb perioodist meie ajaloos, kus pidi valima majandusliku arengu ja keskkonnahoiu vahel. See on aga möödanik ja tänapäeval saame mõlemat teha. On olemas poliitikasuunad, mis võimaldavad kõigil võita, olles kasulikud majandusele, inimestele ja ka keskkonnale – seda kõike samal ajal. Näiteks kui lähed söe kasutamiselt üle päikesele, siis võidad, kuna see on palju odavam, inimestele hoopis tervislikum ja muidugi ka keskkonnale palju parem.

Jätkusuutlikule turismile üleminek on kõige kiiremini kasvav tööstus maailmas. Kui palju oleks turiste, kui me looduse ära hävitaksime? Eks muidugi külastavad inimesed ka näiteks Eestit mitmel põhjusel: muidugi tahan Eesti õlut juua ja Tallinna vanalinna näha, aga ma tahan ka looduse ilu nautida, loomi näha ning puhastel randadel lõõgastuda. Niisiis, kui sa keskkonna eest hästi hoolitsed, siis on see kasulik nii majandusele kui ka inimeste heaolule.

Eestis on innovatsioon au sees ja ökoinnovatsioon üha populaarsem. Meil on palju ettevõtteid, väikeseid ja suuremaid, mis astuvad samme oma tegevuse jätkusuutlikumaks muutmiseks. Mida soovitaksite ettevõtetele, kes ei mõtle veel ressursitõhususse investeerimisele?

See tähendab, et nad peavad mõtlema toodetele ja uuendustele, mis lahendaksid korraga mitu probleemi: looksid majandusarengut ja töökohti, aga aitaksid ka keskkonna eest hästi hoolitseda. Näiteks on taastuvtehnoloogia kasutuselevõtt transpordis veel üks valdkond, kus saame elektrile üle minna – seda nii autode, busside kui ka isegi jalgrataste puhul. Põhimõtteliselt tuleb inimestele anda lihtsalt võimalus oma fantaasiat kasutada ja ma tahan siinkohal rõhutada, et Eesti on väga uuendusmeelne koht. Enamik inimesi küsib minult, miks see nii on. Ma vastan, et võib-olla sellepärast, et Eestis on väga vähe tooraineid ja seega tuleb oma aju kasutada. Muuseas, see on põhjus, miks Lõuna-Korea ja Singapur kuuluvad maailma rikkaimate riikide hulka: Lõuna-Koreal pole ühtegi toorainet ja on samas üks puhtamaid riike terves maailmas ja ka üks rikkamaid, sama käib Singapuri kohta. Isegi näiteks Hiinas on ülisuure rahvaarvuga võrreldes väga vähe tooraineid. Seega on hea, kui oled sunnitud kõvasti tööd tegema ja oma aju kasutama.

Mis pärast järgmist ÜRO keskkonnaassambleed muutub?

Me tahame tõepoolest muuta viisi, kuidas majandus toimib, ja luua nn ringmajanduse või vähem raiskava majanduse, kus me kõik toodetu ka tegelikult ära kasutame. Näiteks plast on kohutav, saastades ookeane, jõgesid ja järvi terves maailmas. See tuleb asendada paremate toodetega, mis tähendab, et peaksime valmistama palju-palju paremaid tooteid, või peab plasti kokku koguma, ümber töötlema ja seda uutes toodetes kasutama. Me põhimõtteliselt viskame kõik oma mobiiltelefonid ja arvutid minema, selle asemel et nende osi uuesti kasutada, kuna inimesed tahavad kogu aeg uusi tehnoloogialahendusi koos uute, paremate seadmetega. Aga mobiiltelefoni osaks olevaid mineraale saab täielikult taaskasutada. Samuti tekstiil – me põhimõtteliselt viskame kõik toodetud riided ikka ja jälle minema, kuigi need võiksid olla tooraineks uutele toodetele. See säästaks raha, looks kindlasti hulga töökohti – majandusele on väga hea, kui on võimalik taaskasutada ja ümber töödelda.

Kuidas te hindate Eestit kui assamblee toimumiskohta?

Siiani on kõik väga rahul – kõik külalised ütlevad, et neid on väga hästi vastu võetud. Siin on ka väga ilus – veetsin ühe öö vanalinnas ja käisin päikeseloojangu ajal rannas. Lisaks on teie keskkonnaminister assambleed väga kenasti juhtinud.

Viimasena küsiksin: mis on Teie arvates praegusel ajal suurim oht keskkonnale?

Kaldun arvama, et suurim oht on see, et inimene kui liik on nii edukas, et võtab kõik meie planeedil üle ja seeläbi sunnib paljud teised liigid, nagu loomad, putukad, lilled, metsad, kaduma. Peame leidma inimeste ja eluslooduse kooseksisteerimiseks palju parema mooduse. Hea uudis on, et see on võimalik. Paljud riigid otsivad tänapäeval võimalusi selle saavutamiseks. Mõelge näiteks sellistele Aafrika riikidele nagu Botswana ja Rwanda, mis on väga edukalt oma elevantide ja gorillade eest hoolitsenud. Nad rajavad koridore, et tiigrid saaksid ühest rahvuspargist teise liikuda. Minu kodumaal Norras võeti vastu loodusliku mitmekesisuse seadus, mis on praeguse aja olulisim keskkonda puudutav õigusakt, kus sätestatakse, et kui hakkad uut elamuprojekti või teed rajama, pead alati arvestama ka sellega, millised on selle mõjud keskkonnale. See ei tähenda, et uut teed ei tohi ehitada, aga võib-olla tuleb see teise kohta ehitada, peab see väiksem olema või tuleb seal liikuma harjunud loomadele ökodukt teha. Uue elamuprojekti ettevalmistamisel peab samuti arvestama, kuidas mõjutab see mitte üksnes inimesi, vaid ka loodust. Kui need mõjud on liiga suured, tuleb teistsugune lahendus leida. Kui need on väikesed, siis probleemi pole. Seega on tulemas hulk häid toimimisviise – ma mainisin Aafrikat ja Norrat, aga neid on veel väga palju. Lõppude lõpuks peavad inimesed ja loodus koos eksisteerima.