Kolleegium nõustus PPA ja kohtutega, et kaebaja probleemid islamiusu igapäevasel praktiseerimisel ei ole sellised, mida pidada tagakiusamiseks. Mistahes usuvabaduse riivet või rikkumist, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta inimest märkimisväärselt, ei saa pidada veel tagakiusamiseks.

Usbekistanis esitatud süüdistused põhinesid kaebaja seotusel Usbekistanis keelatud islamistliku organisatsiooniga Hizb ut-Tahrir. Kaebaja küll eitas sellist seotust, kuid kolleegium nõustus kohtutega, et kaebaja vähemasti pooldab kõnealuse organisatsiooni vaateid.

„Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, selleks aga peab esinema vähemalt üks viiest põhjusest: rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine,“ märkis kolleegium.

Riigikohus leidis, et kodaniku karistamisel oleks tegemist riigi meetmetega nn tavalise õigusrikkumise tõttu, kui riik teostab oma legitiimset õigust põhiseadusliku ja avaliku korra kaitsel ning julgeoleku tagamisel. Seega, kuna kaebaja karistamisel seotuse eest HT-ga ei oleks tegemist usulisel ega poliitilisel põhjusel tagakiusamisega, ei vasta kaebaja pagulase tunnustele.

Hizb ut-Tahrir on keelustatud ka mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis. Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et HT eesmärgid on selgelt vastuolus inimõiguste konventsiooni väärtustega, mille hulka kuuluvad rahvusvaheliste konfliktide rahumeelne lahendamine ja inimelu pühadus. Meetmed, mida organisatsioon plaanib kasutada võimu saavutamiseks ning riikide õigusliku ja konstitutsioonilise korra muutmiseks, ei ole kooskõlas demokraatlike põhimõtetega.

Riigikohus rõhutas, et pagulasstaatuse omistamise eesmärk on tagada kõigi põhiõiguste aluseks oleva inimväärikuse kaitse neile, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, mitte aga anda võimalus minna pakku tegude eest, mille toimepanemist inimõigused kuidagi ei õigusta. Viimati öeldu kehtib ka juhul, kui tegu on toime pandud väidetavalt usulisel või poliitilisel eesmärgil.