Nestor selgitas, et otsuse taga on seadus, mis nõuab, et riigikogu komisjonides oleksid erakonnad esindatud proportsionaalselt. See tähendab, et kui fraktsioonil on 10 kohta riigikogus, siis on tal õigus saada üks saadik igasse riigikogu alalisse komisjoni.

Vastu riigikogu valimisi on aga riigikokku juurde tekkinud omajagu palju fraktsioonituid saadikuid. Riigikogu juhatuse jaoks on see mure siis, kui mitu fraktsioonitut on samas komisjonis. Siis soovitab riigikogu juhatus fraktsioonitutel kokku leppida, kes jääb ja kes lahkub, et proportsionaalsuse põhimõte säiliks. Näiteks oli keskkonnakomisjonis kaks fraktsioonitut, Peeter Ernits ja Urve Palo, kes leppisid omavahel kokku, kumb lahkub.

Ühe kokkuleppe osapooleks oli Kangro ise. Peale tema lahkumist Isamaa fraktsioonist oli Euroopa Liidu asjade komisjonis (ELAK) kaks fraktsioonitut, tema ja Marko Mihkelson. Nad leppisid kokku, et lahkub Mihkelson. Kui kuu aega peale Kangrot lahkus Vabaerakonna fraktsioonist Monika Haukanõmm, tekkis ELAK-is uuesti sama olukord, et seal oli kaks fraktsioonitut. Lisaks olid Kangro ja Haukanõmm mõlemad sotsiaalkomisjoni liikmed.

Nestori sõnul oleks lahendanud olukorra Kangro ja Haukanõmme kokkulepe, kes kust lahkub. Haukanõmm oli valmis lahkuma ELAK-ist, aga Kangro ei tahtnud kusagilt ära minna. Samal ajal oli Vabaerakonnal õigus ELAK-is ühele kohale, mida neil polnud ja nad olid seetõttu Nestori sõnul õigustatult pahased.

Seetõttu tegigi riigikogu juhatus üksmeelselt otsuse jätta Kangro ELAK-isse ja viia ta ära sotsiaalkomisjonist. Selle juures arvestati fakti, et Haukanõmm oli sotsiaalkomisjoni aseesimees. Paar kuud enne riigikogu valimisi polnud aga kellelgi mingit soovi alustada komisjonide juhtkondade ümbervalimist.

Kangro süüdistas, et selle otsuse tagajärjel on sotsiaalkomisjonil nüüd kaks de facto sotsiaaldemokraadist liiget – üks neist komisjoni esimehe toolil (Helmen Kütt) ja teine aseesimehe ametis (Monika Haukanõmm).

Nestor vastas, et riigikogu juhatus lähtub seadusest, mille järgi on nn aknaalused kõik fraktsioonitud, nende tulevased plaanid poliitikas otsuste tegemist ei mõjuta. Näiteks on väliskomisjonis olukord, kus aseesimees on reformierakondlane Keit Pentus-Rosimannus ja esimees Marko Mihkelson, kes kandideerib riigikogu valimistel Reformierakonna nimekirjas. Seaduse silmis on Mihkelson aga fraktsioonitu.

Diskussiooni tekitas riigikogu juhatuses vaid see, mis komisjoni Kangro määratakse. Ilma fraktsioonivaba saadikuta oli jäänud vaid kolm komisjoni: kultuurikomisjon, põhiseaduskomisjon ja rahanduskomisjon. Kangro määrati tema varasema tausta tõttu kultuurikomisjoni, aga Nestor ütles, et Kangro võib soovi korral üle minna ka põhiseaduskomisjoni ja rahanduskomisjoni.

Nestoril oli kahju, et Kangro selle kõige pärast nii pahane on. "Kui oli nii suur soov sotsiaalkomisjonis olla, siis Isamaa fraktsiooni liikmena oleks see kõige lihtsam olnud," ütles Nestor.