Vainküla kirjeldab: Täna kella 14.12 paiku kõmpisin poest kodu poole. Minuga samas suunas, pisut eespool kõndis tuttav kodutu. Oleme enamvähem ühevanused, olen teda Kadriorus näinud viimased 15 aastat. Ta on alati sissepoole, kunagi silmsidet inimestega ei loo, pilk on alati maas, vahest on ta puhas ja kaine. Täna oli ta õige sandis seisus, määrdunud püksid rebadel, käeotsas lehvis üksikute pudelitega kilekott.

Ja siis, Poska peatuses peatus tramm nr 505. Äkki sirutas trammijuht aknast välja koti mandariinidega. Raputas seda, andes justkui märku, et keegi reisijatest unustas selle maha, võtku see nüüd kaasa. Keegi peatuses olijatest ei saanud aru, mida peab tegema, mis nende mandariinidega on... Kolmene noortepunt tegi trammi poole sammu, et mida trammijuht täpselt tahab. Aga just siis tõstis oma silmad ka see kodutu mees.

Trammijuht raputas mandariine nüüd suurema amplituudiga, ja me kõik nägime, et sellised asjad sünnivad päise päeva ajal: trammijuht kinkis need mandariinid sellele koduta mehele. Mees tõstis oma kriimud käed ja võttis paki vastu. Pistis pudelite vahele. Mina ja kõik me olime seisma jäänud.

Vaatasin kiiresti trammijuhi poole - see oli naine, tal oli sinise-punase ruuduline kampsun ja ta naeratas. Kui tramm lahkus, vaatasin taha. See oli tramm liinil number 3.

Numbrimärki aga trammidel polegi, avastasin, küll aga üldine number. Häid jõule ka sulle, trammi nr 505 juht!