„Ma ei ole tartlasena tselluloositehase vastu, olen selle viisi vastu, kuidas ärimehed arvavad, et lähevad tagauksest valitsuse juurde ja arvavad, et saavad endale eritingimused, olgu see tselluloositehas või mõni muu asi – sest neid võib ju veelgi tulla. See oli see, mis tekitas üksmeelse kriitika Tartus, ka volikogus. Teine asi oli see, kuidas seda teemat käsitleti ameerikalike standarditega. NIMBY [not in my backyard ehk mitte minu naabruses – toim.] on ameerikalik slogan. Miks on nii, et see nii kergesti pimestab meie silmavaadet, mistõttu me ei saa enam aru, milles on tegelik probleem? Tegelik probleem on, kas niisugusel meetodil ärimeestele eriõiguste andmine on põhimõtteliselt õige. Küünilisus, millega suhtuti Tartusse kui ülikoolilinna ja Emajõkke kui Eesti kõige pühamasse jõkke, see küünilisus, millega püüti enda eesõigusi läbi suruda iga hinnaga, see valelikkus, kui öeldi, et me oleme avatud arutama ka teisi kohti, aga meile teised kohad ei sobi – see võimendus. Ärimehed olid kujutlusvõimeta, nad olid võimetud aru saama, miks on inimesed vastu. Selle kõige tulemusena öeldi äkki, et me ju teame, mis see on: „See on NIMBY, teil on NIMBY!” Öeldi, et lollid tulid võitlema oma õiguste eest! Ajakirjanduses näidati negatiivses kontekstis fotosid protestivatest inimestest Emajõe ääres ja öeldi, et see on hullus, mille pärast ei saa enam ühtki vabrikut rajada,“ pahandab Tartu ülikoolis lugematut hulka ajakirjanikke õpetanud emeriitprofessor.

„Me oleme jõudnud olukorda, kus ajakirjandus võimendab hoiakut, et äri on äri ja inimesed pidagu mokk maas. Tegutseti professionaalselt selle nimel, et inimesed ei seisaks oma õiguste eest! Üks mu endine tudeng ütles, et tartlased tekitasid temas ebamugavust ja hirmu. Ma küsisin, et kas laulva revolutsiooni ajal oleks ka olnud ebamugav ja hirmus,“ sõitles Lauristin.