Oregon on teada kui ühe kaunima ja vaheldusrikkaima maastikuga osariik Ameerikas. Veendusime selles ka ise. Alustasime edasist reisi mööda Columbia jõe kallast. Mööda selle jõe orgu kulgeb üks USA kauneimaid maanteesid, kuna otse tee ääres asub arvukalt koski. Meie peatusime ehk kõike tuntuma Multnomah Fallsi juures, mille kõrgus on 189 meetrit (võrdluseks, et meie Jägala juga on vaid ligi 8 meetrit). Kose teeb eriliseks sinna ehitatud jalakäijate sild. Selles piirkonnas on ka arvukalt matkaradu, mis kindlasti võimaldavad koske ja ka Columbia jõge imetleda erinevate nurkade alt.

Meie teele jäi lisaks ette veel ka Horsetail Fall ehk hobusesaba kosk. Ka seal oli näha üksikuid ilma trotsivaid matkajaid, kuid meie jätsime siiski nii tervise kui aja huvides matka vahele.

Meie edasine tee viis meid mööda Oregoni kõrgeimast mäest — vulkaanilisest mäest Mount Hood (3429 m). See on mäestik, kus saab aastaringselt suusatada. Seega saabusime tagasi talve. Lumisest teest hakkasid meid varakult hoiatama teeäärsed sildid, mis viitasid, et ilma n-ö kettideta ei tohiks edasi sõita. Meil küll kette ei olnud, aga õnneks olid siiski MS rehvid ja nelivedu. Kuna ilm oli üsna udune, siis esmalt tundus, et meil ei õnnestugi kuulsat mäetippu näha. Õnneks leidsime siiski momendi, et mäetipp pildile saada. See oli aga omakorda sekundite mäng, kuna järgmine hetk olime juba taas udu sisse mattunud.

Edasi kulges tee üle mägede, kuni jõudsime lõputuna näiva lagendikuni. Sõit mööda lagendikku oli igav ja üksluine, sest tee oli põhimõtteliselt kogu aeg vaid otse. Üks hetk sõitsime üle sillast, mis meid mõlemaid kohkuma pani, sest üllataval kombel oli keset lagedat välja üüratu kuristik, mille põhjas kulges jõgi. Kahjuks ei õnnestunudki meil sellest pilti teha, kuna kuristik oli aiaga piiratud ning sillale minek keelatud. Aga mõni asi ehk peabki lihtsalt mälupilti salvestuma.. Lagendikul oli näha hiljutise metsapõlengu hävitustöö jälgi.

Meie järgmine peatumispaik oli Crater Lake ehk Ameerika sügavaim järv (594 meetrit). Eesti sügavaim Rõuge järv on näiteks vaid 38 meetrit sügav. Jõudsime kohale kottpimedas ja olime üsna hämmingus uuesti saabunud talvest. Kuna jõudsime kohale öösel, siis otsustasime jääda järve äärde ööbima, et seda päevavalges näha. Ilm ei olnud just sobivaim autos ööbimiseks, aga elasime selle siiski üle. Hommikul rookisime esiklaasilt 5 cm lund maha ja asusime kuulsat järve otsima. Mida aga ei olnud, oli järv ise.. Hommik oli väga udune ja lumetormi sees ei õnnestunudki meil Crater järve näha. Olime küll tuhandeid kilomeetreid selleks maha sõitnud, aga mis seal parata. Ootama ei saanud me ka jääda, seega nautisime lihtsalt lund ja ilusaid vaateid lumisele metsale.

Sellise üllatava lõpu sai meie reis Oregonis. Californias ehk kuldses osariigis loodame näha rohkem päikest ja vähem vihma ning lund.

Vaata galeriid Kaija ja Jaanuse seiklustest Oregonis:

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Polarstepist saad jälgida nende asukohta hetkel — vaata SIIA!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!