Mis juhtus paari aastaga? Veel 2016. aastal kiitis Kristina Kallas venekeelsete noorte riigitruudust
Erakond Eesti 200 tekitas paari päeva eest väikese tormi, alustades Tallinna südalinnas plakatikampaaniaga, mis kutsus eestlasi ja venelasi teineteisest eemale astuma.
Tavatule territooriumile eksinud geriljakampaaniat, mille "tegelik sõnum" olevat hoopis vastupidine, põhjendas erakond asjaoluga, eestikeelsete ja venekeelsete inimeste vahel laiutab sügav lõhe, mida on vaja paikama hakata juba esimesest klassist saadik, pannes eesti ja vene emakeelega lapsed ühte kooli kokku. Erakonna teguviisi selgitas selle liider Kristina Kallas partei siselistis nii: "Mida tegi üks plakat, kus ühiskonna lõhestatus meile ausalt trammipeatuse näite varal ette näidati? Eesti inimeste ette tõsteti ühiskonna peegel - näidati, mis meil ühiskonnas on valus koht. Reaktsioonid näitasid just seda, et on valus. Aga miks ta meid ehmatas? Mis on selle valu juur? /.../ Lõpetame üks kord selle paralleelmaailmades ja erinevate võimalustega ühiskonnas elamise ära. /.../ Loome ühtsed lasteaiad ja koolid kõikidele Eesti lastele, et nad saaksid koos käia ka ühistel pidudel ja töötada ühistes töökollektiivides ja elada ühistes linnaosades."
Selline ühiskonna üpris mustades toonides näitamine läheb mõneti vastuollu Kristina Kallase varem väljendatud mõtetega. Näiteks 2016. aastal ajalehele Sirp antud intervjuus nägi ta vene noorte meelsust sootuks helgemates toonides: "Vene noored peavad Eestit selgelt oma kodumaaks ja identifitseerivad ennast eurooplasena. Viimane integratsiooni monitooring näitas, et noored eestivenelased usaldavad Eesti riiki samaväärselt eestlastest noortega. Ärme siis seda seekord enam vussi keera," ütles ta seal muu kõrval.
"Noor eestivenelaste põlvkond, kes on juba sündinud demokraatlikus iseseisvas Eestis, elab teistsuguses maailmas kui nende vanemad. Eestivenelaste põlvkondadevaheline lõhe on suurem kui eestlastel ja seda just identiteedi ja oma koha tunnetuse poolest siin päikese all. Emad ja isad tunnetavad ennast ohvrina, on Eesti riigi peale solvunud, kuid noor eestivenelane tajub, et talle on kõik uksed valla. Noored teavad sellest solvumisest kõike, oskaksid seda selgitada ja õigluse jalule seadmise eest võib-olla isegi võidelda, kuid isiklikult ei olda solvunud."
Kristina Kallas kinnitab, et tema vaated ei ole siiski muutunud, asi on hoopis selles, et ehkki vene noored on Eesti Vabariigile lojaalsed, ei tunne nad kuigi suurt ühtsust eestlaste suhtes.
Erakonna Eesti 200 liider saatid Delfile oma mõtete selgitamiseks lühikommentaari, mille siinkohal täismahus avaldame:
"Kahe aastaga ei ole midagi muutunud vene noortega ega nende riigitruudusega. Te olete kõrvutanud erinevaid asju: vene noorte suhe Eesti riigiga versus eestlaste ja venelaste omavahelised kontaktid, koos elamine ja põimunud ühiskond. Just viimasele probleemile viitame meie - vähene lõimitus eestlaste ja venelaste vahel on probleemiks juba väga ammu. Ligi 68% Tallinnas töötavatest eestlastest on venekeelseid kolleege vaid mõned üksikud. Ometigi on liigi pooled linnas elavates kodanikest venekeelsed. Eraldatus alates lasteaiast ja koolist kuni töökollektiivideni välja on meie ühiskonna nõrkus. See eraldatus loob nii sotsiaalseid, majanduslikke, poliitilisi kui ka kultuurilisi konflikte ühiskonnas ja muudab meid väga haavatavateks. Kõige tagatipuks muudab ta meie riikliku julgeoleku haavatavaks. Eesti venekeelsete noorte puhul on loomulik, et nad peavad Eesti riiki oma kodumaaks, teist kodumaad neil ei ole. Kuid nad ei ole lõimunud Eesti ühiskonda, eestlastega, sest nad kasvavad, õpivad ja elavad meist eraldatuna. Selle eraldatuse lahendamisega peame me tegelema, see on Eesti päris probleem."
