FOTOD | Südantliigutav lugu: liinibussi ja kaubiku kokkupõrkes ellu jäänud mees tänas oma päästjaid
Delfi kirjutas möödunud aasta esimesel veebruaril õnnetusest Tallinna-Tartu maantee 109. kilomeetril Järvamaal, kus põrkasid kokku liinibuss ja kaubik.
Sündmuste ahel sai alguse sellest, et autode rivi ees sõitis Jeep, millel tekkis tehniline rike ja ta peatus keset sõiduteed. Jeepi taga sõitsid Volkswagen Multivan ja veoauto. Veoautojuht sõitis Volkswagenile tagant sisse. Veoauto taga oli omakorda liinibuss, mille juht, vältimaks veoautole tagant otsasõitu, keeras vastassuunavööndisse, kus talle tuli vastu kaubik. Toimus pahtlit vedanud kaubiku ja liinibussi kokkupõrge.
Kaubik sai niivõrd tõsiseid kahjustusi, et selle juht oli sõna otseses mõttes masina tükkide vahel kinni. Olukorra tegi raskemaks ka asjaolu, et kaubiku kongis olnud 2 tonni vedelpahtlit paiskus vastu vaheseina ja surus sellega omakorda juhti selja tagant.
Roolis olnud Rain Mürkhain sai väga raskeid vigastusi, kuid jäi siiski elama. Hoolimata sellest, et kaubiku rool murdus ja selle sammas surus talle täpselt kolmnurka, selja tagant survestasid nii koorem kui ka kaubiku vahesein, mehe jalad olid armatuuri all kinni, on ta tänaseks taas jalgadel ning suudab jälle autot juhtida ja tööd teha. Olukorra tõsidusest annab aimu fakt, et Rainil oli kõikide muude raskete vigastuste kõrval ka ligi 30 luumurdu.
Nii päästjad kui ka Rain Mürkhain ütlevad, et esimese otsustava sammu astus bussijuht, kes õnnetuse põhjustas. Mees ei kaotanud pead ja läks Rainile appi. Tal õnnestus koormarihmadega kaubiku vahesein eemale liigutada ja tänu sellele sai Rain taas vabamalt hingata. Siis tulid päästjad, kes panid arstide sõnul kaelalahase niivõrd täpselt ja õigesti, et see hoidis ära lisavigastused, mis võinuks kannatanu elu lõpuni ratastooli aheldada.
Kõige esimesena sündmuskohale jõudnud Põltsamaa päästekomando päästjad Indrek Kohv, Arbo Koller, Alar Mölter ja Mati Saksniit hakkasid kaubikut hüdrauliliste vahenditega Raini ümbert järk-järgult lahti lõikama. Iga minutiga läks mehel olemine üha lahedamaks. Päästjate sõnul tegi pahtel kindlasti oma töö, sest nii töövahendid, riided kui ka kindad määrdusid ja muutusid libedaks.
Pärast seda, kui Rain oli kaubikust kätte saadud, viidi mees raskes seisus haiglasse. Rain ise ütleb, et pidi sel päeval viima kauba Tallinnast Tartusse, mis ja miks täpselt juhtus, seda ta ei mäleta. Tema viimane mälupilt on sellest hetkest, kui ta on Mäos ning järgmine alles 20 päeva pärast õnnetust, kui ta haiglas ärkas.
Tasapisi olukorraga kohanedes ja asjade üle järele mõeldes, sai mees aru, et ühel päeval, kui ta taas liikuda saab, otsib ta üles need päästjad, tänu kellele ta veel elus on. Rain lasi kõikidele teha klaasist medalid, millel on kiri: "Raini elupäästja 01.02.2018." Mees valis klaasi teadlikult: klaas on sama habras kui elu. Kui see maha pillata, puruneb klaas kildudeks. Need võib küll kokku tagasi liimida, aga praod jäävad siiski alles.
Alles hiljaaegu olid päästjad omavahel sellest õnnetusest rääkinud ja mõelnud, et huvitav, mis sellest kannatanust saanud on. Pahtlimehest, nagu nad ise ütlevad. Jäi ju see õnnetus just tänu pahtlile hästi meelde.
Ja nüüd, veidi vähem kui aasta aega hiljem oli Rain Mürkhain Põltsamaa päästekomando ukse taga, et oma elupäästjaid tänada. Tugev käepigistus, kallistus ja elupäästja medali üle andmine olid kindlasti tähtsad kõigile. Kuigi päästjaid käiakse tänamas, siis isegi pikki aastaid tööl olnud mehed saavad neid kordi vaid ühe käe näppudel üles lugeda.
Kui siirad tänusõnad olid edasi antud, istusid mehed laua taha, meenutasid õnnetust ja rääkisid Raini paranemisest. Küsimusi oli nii päästjatel kui ka Rainil endal. Lisaks meenetele tõi mees kaasa ka paki pesupulbrit, sest nägi meedias avaldatud piltidelt, milliseks päästjate riided muutusid. Kuigi õnnetuspaigalt mööda sõitnud päästeameti peadirektor lubas, et vajadusel saavad mehed uued riided, siis õnneks polnud seda vaja. Pahtel tuli pesus maha.
