Kõigepealt vaata galeriid:

San Jose la Lagunas ööbisime maiade pere juures. Ehk see oli täiesti traditsiooniline kohalik pere, kus elavad koos mitu põlvkonda. Pereema Garciela ehk matriarh töötab kohalikus kanga värvimise ja käsitöö kooperatiivis. Pereisa Diego ehk patriarh töötab turismi firmas ning lisaks tegeleb ta puhta joogivee tootmisega. Meil olid kodus näiteks joogiveeks eraldi kanistrid. Üks tütardest, Thelma, elas koos ema ja isaga. Tal oli väike üheaastane tütar Karina. Tema politseinikust abikaasat meil ei õnnestunudki näha, kuna ta on pikalt tööl ja siis vaid paar päeva kodus. Peretütar ise käib ülikoolis, et saada algklasside õpetajaks, kuid lapse kõrvalt olid hetkel õpingud peatunud. Nägime ka pereisa isa, kes elab samas külas, kuid teises majas. Ta ühines meiega õhtusöögiks ühel õhtul. Samuti elas naabermajas pere vanim tütar koos oma laste ja mehega.

Igal hommikul ning õhtul einestasime koos perega. Iga kord luges pereisa või -ema söögipalve. Kahjuks oli meil perega suhelda üsna keeruline, kuna keegi neist ei rääkinud inglise keelt. Seega pidime hakkama saama meie vähese hispaania keelega. Avastasime, et Google Translate on väga hea abimees ja saime kõik olulise info vahetatud.

Kaijal õnnestus toidu valmistamisel abiks olla ja n-ö kohalikku tortillade meisterdamist ehk „patsutamist“ õppida. Toit oli üsna tagasihoidlik, kuid imemaitsev. Iga õhtu olid laual tortilla saiad ja sinna kõrvale olenevalt õhtust püreestatud mustad oad, munapuder, tükike juustu või kana ja avokaadot. Lisaks on neil kombeks keeta suhkruga banaanitaolisi puuvilju, mida süüakse pearoa juurde. Joogiks on tavaliselt kohv või tee. Meile üllatuseks anti ka pere noorimale liikmele Karinale lutipudelist kohvi juua. Thelma ütles, et kuna tee talle ei maitse, siis saab kohvi. Hommikusöök oli ehk natuke rahvusvahelisem — maisihelbed piimaga, pannkooke, võileibu või puuviljasalatit.

Ühel õhtul näitas pere meile ka maiade altarit, mis igal perel kodus olemas on. Altar oli täis erinevaid esemeid ja kivikesi, mis kaitsesid kedagi või millegi eest. Näiteks oli seal kivike väimehele, kes töötas politseinikuna, et ta hoolimata oma ohtlikust tööst kaitstud oleks. Palvelaual oli ka traditsiooni kohaselt kohalik kange alkohol, mida n-ö kivide peale pritsiti ja ka endale lonks lubati. Pere ema viis altarituppa viiruki, olnud selle aluseks kasutanud söögiteost üle jäänud hõõguvat süsi. Kuna Jaanuse põlv oli juba mõnda aega valutanud, siis pereema sooritas mingit rituaali hõõrudes kivikesi vastu Jaanuse põlvi ning määrides põlve kange alkoholiga. Nad rääkisid meile erinevaid maiade traditsioone ning saime aru, et selles uskumuses on külavanemal väga palju võimeid ja võimu inimeste aitamiseks.

Thelma selgitas meile maiade märke st meie mõistes midagi sarnast nagu tähtkujud. Ta otsis meie sünnikuupäeva järgi välja meie maiade märgid ning iseloomustas meid nende abiga. Nii mõnigi asi läks üsna täppi.

Kokkuvõttes me nautisime seal veedetud aega täiel rinnal. Me ei tundnud end seal veedetud aja jooksul nagu turistid hostelis, vaid olime nagu osa kohalikust perest, nende kommetest ning kultuurist.

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Polarstepist saad jälgida nende asukohta hetkel — vaata SIIA!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!