FOTOD | Anastassia Kovalenko nimetab plagiaadikahtlust poliitiliseks rünnakuks. Vaata ise, kas sellises mahus võõraste mõtete viitamata kasutamine ikka on õige
Head sõbrad. Koolitööde lugemine on muutumas uueks uuriva ajakirjanduse liigiks. See oleks huvitav ja isegi naljakas, kui see teisalt ei oleks ka omajagu kurb. Vähe sellest, et ühe magistritöö pärast olen ma pidanud kohtus tunde vaidlema Eesti ühe rikkama firmaga BLRT, kellele minu analüüsi tulemused ei ole meelt mööda. Täna teatas Eesti Päevaleht, et kahtlustab minu teist magistritööd plagiaadis ja see võttis mind ikka päris jupiks ajaks keeletuks.
Minu magistritöö ei ole mingil juhul plagiaat ja ma pean seda teematõstatust valimiseelseks rünnakuks, mis kahjustab minu kui Riigikogu kandidaadi mainet. Minu töö tugineb minu iseseisvale uurimistööle ja materjali analüüsile. Töö allikad on esitatud ja tekstis läbivalt neile viidatud. Mulle heidab ajaleht ette, et mõned viited puuduvad ja mõned ei ole piisavad. Minu magistritöös on üle 130 viite, mis minu arusaama järgi juba iseenesest kinnitab selgelt autori häid kavatsusi. Lisaks on väga oluline, et see magistritöö on läbinud edukalt ülikooli nn plagiaadimasina testi, mida 2015. aastal juba kasutati. Sõltumata sellest teeb lõpliku otsuse ikka ja alati inimene – juhendaja, retsensent, eksamikomisjon. Minu töös kasutatud viitamissüsteemile ei olnud kaitsmisel kellelgi mingeid etteheiteid. Mul ei ole selle tulemuses ja ülikooli eksperthinnangus põhjust kahelda. Samamoodi olen valmis andma selgitusi ning kaitsma oma head nime ka Tartu Ülikooli vastava komisjoni ees.
Ma olen õppimise fänn ja usun kindlalt, et just teadmistepõhine riik on Eesti edu võti. Mul ei ole kunagi otseselt vaja olnud magistrikraadi, liiatigi siis veel teist magistrikraadi. Ma olen tahtnud õppida ja olen teinud seda iseenda jaoks, ka oma magistritöödega olen näinud kõvasti vaeva just mina ise. Ma tunnen seda materjali läbi ja lõhki ning olen valmis tundide viisi sel teemal vaidlema. Ka mu mõlema töö juhendajad kinnitavad, et on näinud kõrvalt mu pingutusi ja progressi, mille üle on mul siiralt hea meel.
Aga kurvaks teeb mind teine asi. See kõik juhtub loetud päevad enne valimisi ning see ei ole juhuslik.
Igal juhul on fakt, et täna on see porine valimisvõitlus. Ei motiveeri see ei mind ega teisi noori inimesi poliitikasse minema ega poliitikutesse paremini suhtuma. Ja see on tegelikult väga kurb.
Last but not least, nagu öeldakse. Ajakirjanike uurimistööst on olnud ka üks kasu – selgub, et olen oma tööst tõepoolest välja unustanud viitele ühele olulisele allikale, kusjuures selleks allikaks on minu retsensendi Indrek Tibari varasem teadustöö. Uskuge mind, see on inimlik eksitus, sest keegi ei jätaks teadlikult oma tööst välja viidet retsensendi materjalidele. Piinlik lugu muidugi, aga tegijal juhtub ning kurioosseks teeb selle olukorra fakt, et ka Indrek Tibar ise minu tööd retsenseerides ei märganud seda puudust. Arusaadavalt on viga minu oma ja ma vabandan Indrek Tibari ees.
Sellised keerulised lood siis täna. Head sõbrapäeva, minu sõbrad!
