Gibraltar on põhimõtteliselt natuke rohkem kui 33 000 elanikuga tükike Suurbritanniat Hispaania külje all. Selles Pürenee poolsaare lõunatipus asuvas vaid 6,87 km² suuruses riigis on kasutusel Gibraltari nael (GIP) ja seadusandlikuks organiks 17-kohaline parlament. Gibraltari riigipea on tegelikult küll siiski kuninganna Elizabeth, keda kohapeal esindab kuberner. Viimati külastas kuninganna Gibraltarit 1954. aastal. Suurbritannia ei kuulu Schengenisse ja seetõttu ka Gibraltar ning seega tuleb piiri ületamiseks läbida piirikontroll. Gibraltari ja Aafrikas asuva Maroko vahele jääb kõige kitsamast kohast vaid 14,3 kilomeetrit. Gibraltaril ringi jalutades on lisaks ilusale briti aktsendile pidevalt kuulda ka hispaania ja araabia keelt.

Gibraltar on üsna atraktiivseks sihtkohaks nii brittide kui ka kõikide teiste jaoks. Kohapealne aastaringne keskmine temperatuur on umbes 20 kraadi ja päikesepaistest puudust ei ole. Talvisel ajal tuleb küll vahel ka vihmaste ja tuuliste ilmadega rinda pista. Lisaks üldiselt mõnusale kliimale meelitab Gibraltar inimesi ka oma üpris heade palkadega ja kõrge elukvaliteediga. Paljud Gibraltaril tööl käivad inimesed eelistavad elada teisel pool piiri Hispaanias. Loomulikult oleks mugavam end Gibraltarile sisse seada, aga sealsed elamiskulud on Hispaaniaga võrreldes lihtsalt palju kallimad. Laias laastus saab Hispaania poolel endale üürida maja sama raha eest, millega Gibraltaril üksnes korteri.

Gibraltar. Foto: Pixabay

Väidetakse, et igapäevaselt käib umbes 12 000 inimest üle piiri Hispaaniast Gibraltarile tööle. Paljud on end mugavuse tõttu piirilinna La Línea de la Concepción sisse seadnud, aga on ka neid, kes käivad igapäevaselt Gibraltarile tööle mõnest populaarsest Costa del Soli kuurortlinnast. Mõneti saab Hispaaniast Gibraltarile tööle käimist võrrelda ka Eestist Soome käimisega. Vahe on muidugi selles, et Gibraltarile saab lihtsalt üle piiri jalutada ja alati õhtuks ikkagi oma koju tagasi minna. Üle piiri käivad tööl nii lihttöölised kui ka erinevate elualade hinnatud spetsialistid. Eriti on seal hinnas hasartmängutööstuse ja IT-alaste teadmistega inimesed. Lisaks mõnusale kliimale ja headele palkadele meelitab Gibraltar inimesi ka oma ilusa looduse, tax-free šoppamise ja ühe väga huvitava lennujaamaga. Gibraltari lennujaam pidavat olema oma üksnes 1828-meetri pikkuse maandumisrajaga üks maailma kõige ohtlikumatest. See tuleb kusjuures ületada absoluutselt kõigil riiki sisenejatel. Nimelt on maandumisrada ainsa riiki viiva maanteega risti ja seega suletakse tee lennukite maandumiseks ja õhku tõusmiseks ning nii jalakäijatel kui ka sõidukitel ei jää üle muud, kui foori taga oodata. Õnneks ei ole Gibraltari lennujaam väga tiheda liiklusega ja seega tuleb niimoodi lennukite ületamist oodata päevas vaid paaril korral.

Gibraltari lennujaama maandumisraja ületamine. Foto: Pixabay

Kohalikuks sümboliks on "The Rock" ehk 426 meetri kõrgune lubjakivikalju, mille otsas elavad ahvid! Gibraltaril elavad magotid on kusjuures Euroopa ainsad vabas looduses elavad ahvid. Kokku elab kalju otsas neid üle 300 ja nad on üldiselt täitsa sõbralikud. Ahvide vahetus läheduses tuleks igaks juhuks küll oma asjadel silma peal hoida, sest teinekord võivad nad proovida inimestelt asju ära näpata. Sportlikumad külastajad saavad kalju jalgsi vallutada, ühendades seeläbi trenni ja meelelahutuse, teistel on võimalik seda teha spetsiaalset köisraudteed või giidiga takso teenust kasutades. Kalju külastuse raames on muuhulgas võimalik näha ka kuulsaid pea 200 aasta jooksul (1782-1968) ehitatud Gibraltari tunneleid ja St. Michael nime kandvaid koopaid, mida tänapäeval kasutatakse erinevate ürituste ja kontsertide jaoks. Gibraltaril on kusjuures kokku umbes 55 kilomeetrit tunneleid ja 20. sajandiks suutsid need pikemat aega majutada umbes 16 000 sõdurit koos kõige vajaminevaga.

Pärast kuulsa lubjakivikalju külastamist võiks igaüks aega leida ka linna peatänaval Main Street ringi uudistamiseks ja soovi korral šoppamiseks. Lisaks alkoholi- ja tubakatoodetele on väga hea hinnaga näiteks ka parfüümid ja tehnika. Gibraltari peatänaval on olemas kõik brittide lemmikud poed ja söögikohad. Linna südames asuv 2014. aasta 12. juunil avatud Rahvaste Ühenduse ehk Commonwealth park on mõnus roheala natukeseks linna melust põgenemiseks ja näiteks raamatu lugemiseks. Lastega perede lemmikuks on kalju otsas elavate ahvide järel arvatavasti Alameda botaanikaaed ja selle loomapark. Seal on võimalik tutvuda näiteks leemurite, gekode, iguaanide, papagoide ja kilpkonnadega.

Kohalikus sadamakompleksis Ocean Village saab lisaks ilusate kaatrite ja paatide imetlemisele soovi korral ka ühes paljudest kaiäärsetest restoranidest ja pubidest keha kinnitada või hoopis ankrus olevale laevale kasiinosse minna. Kindlasti tasub Gibraltarile minnes ka ühes sealsest kuuest rannast lihtsalt päevitada ja ujudes ilma nautida. Huvilised saavad soovi korral täpsemalt uurida sukeldumise ning vaalade ja delfiinide vaatlusreiside kohta. Erinevad paadireisid on alati turistide suurteks lemmikuteks ning neid korraldavad kohapeal mitmed erinevad firmad.

Omaette vaatamisväärsus on ka saare teises otsas asuv 1997. aastal valminud Ibrahim al Ibrahim mošee, mille ehitamist rahastas Saudi Araabia kuningas Fahad Abdul Aziz. Mošee ehitati kohalikule peamiselt Marokost pärit umbes 1000-liikmelisele moslemi kogukonnale.

Gibraltar kuulub küll praegu Suurbritanniale, aga see ei ole alati nii olnud. 1704. aastal Hispaania pärilussõja ajal vallutasid Inglise-Hollandi väed Gibraltari Hispaanialt ning 1713. aastal läkski Gibraltar Utrechti rahulepinguga Suurbritanniale. Hispaanlased ei ole sellega aga siiani rahul ning on Gibraltarilt mitmel korral endale tagasi nõudnud. Kahel korral on isegi korraldatud referendum Hispaaniaga liitumise üle, aga mõlemad juhul on Gibraltari elanikud väga suure häälteenamusega selle ettepaneku tagasi lükanud. Esimene referendum toimus 1967. aastal ja selle Hispaaniale ebasoodsa tulemuse tõttu käskis tolleaegne diktaator Francisco Franco 8. juunil 1969 Hispaania ja Gibraltari vahelise piiri sulgeda. Jalakäijatele taasavati piir alles 13 aastat hiljem, 15. detsembril 1982. Sõidukid said piiri taas ületada 5. veebruaril 1985. Kõikide nende aastate jooksul pidid Gibraltaril elavad inimesed oma teisele poole piiri jäänud pereliikmete ja sõprade juurde Hispaaniasse pääsemiseks reisima näiteks läbi Portugali. Tegemist oli väga keerulise ajaperioodiga.

2001. aastal algasid uued kõnelused Gibraltari suveräänsuse teemal ning lõppkokkuvõttes otsustati, et Suurbritannia oleks valmis Gibraltari suveräänsust Hispaaniaga jagama, aga lõplik otsus pidi selguma uuel rahvahääletusel. Teine referendum toimuski juba 2002. aasta 7. novembril ning inimestelt küsiti, kas nad on nõus, et Suurbritannia ja Hispaania peaksid jagama suveräänsust Gibraltari üle. Hääletamas käis koguni 87.9% hääleõiguslikest kodanikest ning neist 99% olid selle vastu. Rahvas otsustas, et nad ei poolda Suurbritannia ja Hispaania ühisvalitsuse moodustamise ettepanekut. Gibraltari ja Hispaania piiri teema on nüüdseks taaskord väga aktuaalne seoses Suuritannia Euroopa Liidust lahkumisega. Tänaseks on Hispaania lubanud Brexitiga seonduvaid läbirääkimisi mitte kasutada Gibraltari piirkonna tagasi võtmiseks või selle ja enda elanike elude muul moel (näiteks piirile metsikute järjekordade tekitamisega) raskendamiseks. Nimelt ei kuulu Suurbritannia Schengenisse ja seega on Gibraltari piiri ületamiseks piirikontrolli läbimine vajalik. Hetkel piirikontroll üldiselt aega ei võta ning loodetavasti see ka nii jääb. Jalgsi käib piiri ületamine tavaliselt väga kiiresti, autoga tuleb teinekord paaritunnise ooteajaga arvestada. Praegu ei tea veel keegi, mida Brexit endaga kaasa toob. Ei jää muud üle kui oodata ja loota parimat.

Gibraltari Hispaania poolne piiripunkt. Foto: Pixabay

Kadri-Johanna reisiblogi leiad SIIT