Margus Tsahkna: Vilja Kiisler ja Ahto Lobjakas on kujundlikult nagu NATO-le Eesti ja Läti
Sōnavabadusega on nii, et kas seda on või ei ole. Nagu ka Eesti riigi iseseisvuse ja vabadusega. Eesti julgeolek põhineb iseseisval totaalkaitsel ja liitlassuhetel, mis kokku moodustavad usutava heidutuse. NATO on heidutus ja artikkel 5 on see, mis tagab ka kõige väiksema liikmesriigi vastase ründe puhul kollektiivkaitse tingimusetu käivituse. Solidaarsus väärtuste, nagu vabadus ja demokraatia, kaitseks. Ka kōige suurem liitlane teisel pool ookeani peab reageerima, vastasel juhul kukub kogu süsteem kokku ning sellega koos ka väärtused.
Sama liitlassuhetele ning heidutuspõhimõttele põhinev mudel sobib suurepäraselt ka sõna- ja meediavabaduse kaitsemehhanismiks. Võib öelda, et Vilja Kiisler oli oma sõnakasutuses järsk ja Lobjakas liberaalne, kuid kui nüüd teised ajakirjanikud ja ühiskond laiemalt seda vaikides pealt vaatvad, siis on sõnavabaduse kollektiivkaitse ja heidutus kokku kukkunud.
Kui NATO liitlased ütleksid Eesti ja Läti vastase agressiooni puhul, et ise nad norisid Putiniga tüli, olles kriitilised viimase agressiivse välispoliitika ning ebademokraatliku valitsemise suhtes, puuduks neil hiljem nii moraalne kui ka sisuline alus oma väärtuse eest seismiseks.
Sama kehtib ka sõnavabaduse kohta. Kui Kiisleri ja Lobjaka juhtumeid vaikides pealt vaadata ning isiklikku hirmu tunda, ei jää need juhtumid viimasteks. Seega, tegu ei ole vaid meediaettevõtete sisemiste teemadega vaid sõnavabadusega laiemalt. Seda kas on või ei ole. Vaikides alistumine tähendab, et varsti koputatakse juba järgmiste julgete ustele.
Lauri Hussari ettepanekut tuleks võtta väga tõsiselt, kuna president on eelkõige ühiskonna moraalne majakas ning parim institutsioon sõnavabaduse ümarlaua kokkukutsumiseks.
