Kohale on oodata ja Euroopa Rahvapartei (EPP) presidenti Joseph Dauli. "EPP liikmena on Isamaa Eesti erakondadest ainulaadses seisus. Isamaa on Euroopa Parlamendi suurima poliitilise jõu liige ning on Eesti huvides, et see side EPP ja Isamaa vahel säiliks," kommenteeris tema kohaletulemist Seeder.

Erakonna esimeheks valiti uuesti senine juht Seeder, kes sai 392 häält. Tema konkurent sai 70 häält.

Erakonnale valiti ka auesimees, kelleks sai Tunne Kelam 446 häälega.

Erakonna eestseisusesse valiti Urmas Reinsalu, Riina Solman, Tarmo Kruusimäe, Andres Luus, Priit Sibul, Aivar Kokk, Andres Metsoja, Marko Pomerants, Heiki Hepner, Sven Sester, Sirle Rosenfeldt, Marja-Liisa Veiser, Erik Sandla, Mihkel Kübar, Kaspar Kokk, Harri Juhani Aaltonen, Tiit Salvan, Ann Räämet, Mart Luik ja Raivo Aeg.

Suurkogul võttis sõna ka Isamaa Euroopa parlamendi valimiste esinumber Riho Terras.

Oma kõnes keskendus ta sellele, et Euroopas on pead tõstnud populism, mille vastu on vaja Euroopa tasandil võidelda.

"Populistide eesmärk on Euroopat nõrgestada, sest Euroopa nõuab vastutustunnet ja reeglitest kinnipidamist," kõlasid Terrase mõtted.

Kõne pidas ka Seeder, kes tõi välja, et kahe aasta jooksul pärast erakonna juhiks valimist tõi ta erakonna reitingud üle valimiskünnise, vahetas erakonna nime, millega kaasnes sisekaemus erakonna väärtuste üle ning juhtis erakonna valitsusse.

Seeder tõi oma kõnes välja, et valitsuskoalitsioon ei ole armastusabielu, sest nii EKRE kui ka Keskerakonna juures on palju, mis Isamaale ei meeldi. "Ei, meile ei meeldi EKRE populistlikud avaldused ja pidev ajakirjanduse provotseerimine selleks, et oma poolehoidjate tähelepanu võita, samuti nende utoopiline majandusprogramm," sõnas ta EKRE kohta.

Keskerakond sai oma osa: "Meile ei meeldi ka Keskerakonna leping Vene võimuparteiga Ühtne Venemaa. Meid ei rahulda selle nimetamine külmunuks, jahtunuks, hangunuks, raugenuks või milleks iganes."

Avaldame alljärgnevalt Seedri kõne osa, mis puudutab tema analüüsi kahe aasta vältel tehtud tööle ning erakonna rollile valitsuses:

Head aatekaaslased!

Kaks aastat tagasi, kui te mind erakonna esimeheks valisite, oli erakonna reiting kukkunud alla valimiskünnist. Aprillis 2017 oli see Emori andmeil täpselt 5 protsenti, seejärel koguni 3,7 protsenti. Meedias soovitati meil enda poliitilise karjääri päästmiseks liituda küll Vabaerakonnaga, küll EKREga, kuid me ei reetnud oma põhimõtteid ja valijaid. Ja nagu nüüd teame, ei hüljanud valijad ka meid.

Kuulutatud lõppu ei tulnud, tuli hoopis uus algus. Ja selle põhjuseks oli asjaolu, et meie isamaaline selgroog oli säilinud, mistõttu oli võimalik taastada rahvuslikele aadetele, vabadusele ja vastutusele ning parempoolsele majanduspoliitikale toetuv väärtuspõhine poliitika. Me ei luba valijatele raha ja taevamannat, oleme muutunud konkreetsemaks ja praktiliseks ning ebamäärasus meie ümber on haihtunud. Ajalugu on tõestanud, et maailmavaatelised erakonnad, kes ei piirdu ainult huvide esindamisega vaid omavad ka ideoloogilist baasi, on püsivamad ja pikas perspektiivis edukamad. Nii on ka Isamaaga. Ja kui keerulistel aegadel on erakonnast lahkujaid, enamasti päevapoliitilistel kaalutlustel, siis on see maailmavaateline selginemine, mis muudab erakonda ühtsemaks ja tugevamaks. Me pole sõjaväeline organisatsioon, vaid vabatahtlik mõttekaaslaste ühendus, kus inimestel on vabadus mõelda oma peaga, aga erakonnana peame teadvustama, et kui suudame päevapoliitikast kaugemale vaadata, siis olemegi igavesed.

Viimase poolteise aasta jooksul on toimunud kahed valimised, moodustatud on koalitsioonid omavalitsustes ja riigi tasandil. Seatud sihid ja sõlmitud koalitsioonilepingud järgnevateks aastateks. Järgmise kahe ja poole aasta jooksul ei toimu Eestis ühtegi korralist valimist. Seepärast keskendun ma tänases kõnes rohkem tehtud valikute selgitamisele ja põhjendamisele, mitte niivõrd uute visioonide ja eesmärkide seadmisele.

Kohalikel valimistel suutsime kiirkorras koostada valimisnimekirjad ja mobiliseerida suure osa oma valijatest ning edestasime valimistulemusega EKREt ja kanname valitsusvastutust rohkemates omavalitsustes kui sotsiaaldemokraadid.

Äsja lõppenud Riigikogu valimistel ei ületanud me lihtsalt valimiskünnist, vaid osaleme 12 mandaadiga valitsuskoalitsioonis. Saame niimoodi ellu viia oma maailmavaatelist poliitikat ja programmilisi lubadusi, millest olulisemad on – riiklik julgeolek ja koostöö liitlastega, demokraatliku õigusriigi arendamine, rahvastikuküsimused, perepoliitika ja Eesti demograafilise olukorra parandamine ning regionaalse tasakaalu loomine, Eesti keele ja kultuuri hoidmine ning hariduse ja teaduse edendamine, stabiilse ja ettevõtlikkust-soosiva maksusüsteemi kujundamine, Eesti kui rahvusriigi arendamine Euroopa Liidus kui rahvusriikide liidus ja jätkusuutliku pensionisüsteemi kehtestamine, mis tähendab inimeste otsustusõiguste, vabaduste ja vastutuse suurendamist läbi pensioni teise samba vabatahtlikuks tegemise.

Tegelikult oli just Isamaa pakutud pensioni teise samba vabatahtlikuks tegemise idee lõppenud valimiste suurim teema ja suurima mõjuga poliitika-muudatus, millest suur osa ajakirjanikke ja meediat aru ei saanud või käsitles seda lihtsalt valimispropagandana. Pärast valimisi on sellele muudatusele aga hoopis vastupidiselt, revolutsioonilist tähendust omistatud. Tegelikult oligi tegemist maailmavaatelise valikuga, kas usaldada inimesi ja anda neile iseseisev

otsustusõigus ja vastutus või rakendada riiklikku sundi inimeste rahaasjade korraldamisel. Siinkohal on paslik meelde tuletada minu eelmise aasta kõnes tsiteeritud tarkust – iga tõde teeb läbi kolm staadiumit: esmalt seda naeruvääristatakse, seejärel kohtab see jõulist vastupanu, lõpuks muutub see enesestmõistetavaks. Oleme oma pensionivõitluses jõudnud teise etappi, lõpliku elluviimise nimel peame veel tugevalt pingutama. Suur positiivne samm on juba astutud – poliitikud ja ajakirjanikud ja tulevased pensionärid on endale selgeks tegemas pensionisüsteemi kitsaskohti ega lase ennast uinutada teise samba reklaamlausetest

Head sõbrad!

Valimistulemused pakkusid Isamaale võimalust osaleda põhimõtteliselt kahes erinevas valitsuskoalitsioonis. Üks neist oleks olnud Reformierakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid, teine Keskerakond, EKRE ja Isamaa. Olime valimiskampaania ajal lubanud, et ei välista kedagi. Aga Reformierakonna otsus loobuda koalitsioonikõnelustest Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega ning alustada valitsuse moodustamist Keskerakonnaga jättis meile vaid ühe valiku – minna koalitsiooni keskerakonna ja EKREga. Reformierakond sattus selle otsusega oma võttest selili ja norutab nüüd opositsioonipingil. Siiani ei ole avalikkuse ette jõudnud reformierakonna peeglisse-vaatavat eneseanalüüsi, küll aga massiivseid süüdistusi teiste erakondade aadressil.

Poliitikas ei sõlmita juriidilisi lepinguid. Poliitilistes lepetes pole trahve ega muid sanktsioone ja nende täitmist ei saa nõuda kohtu kaudu. Poliitilised lepped püsivad usaldusel. Usaldus on valitsuspartnerite tähtsaim vara, aga Reformierakond oli topeltmängu mängides taas usaldust kuritarvitanud.

Tunnistan, et praegune valitsuskoalitsioon ei ole küll armastusabielu, aga poliitikas saabki lähtuda tegelikest võimalustest, mitte ülevatest tunnetest.

Valimiskampaania ajal rõhutavad erakonnad oma erinevusi, sest siis tuleb näidata, mille poolest sa erined teistest erakondadest ja kandidaatidest. Kui erakond tahab pärast valimisi oma eesmärkide täitmiseks valitsusse pääseda, siis peab ta leidma selle, mis teda teiste erakondadega ühendab.

See vastuolu – et valimiskampaania ajal räägitakse erinevustest ja kohe pärast valimisi hakatakse ühisosa otsima – võib paljudele valijatele tunduda petmisena. Aga see on mitmeparteilise parlamentaarse demokraatia olemus.

Ükski erakond ei saa ise otsustada, kes riigikogusse pääseb, selle otsustab valija. Kui meie 12 saadikut riigikogu saali astuvad, siis näevad nad seal ainult oma poliitilisi konkurente. Aga need on meie rahva valitud saadikud, meie rahva esindajad – meeldivad nad meile või mitte. Demokraatia on karmim kui paistab –

riiki tuleb valitseda ainult koos oma poliitiliste konkurentide ja vastastega, teistsugust võimalust Riigikogus lihtsalt pole.

Ei, meile ei meeldi EKRE populistlikud avaldused ja pidev ajakirjanduse provotseerimine selleks, et oma poolehoidjate tähelepanu võita, samuti nende utoopiline majandusprogramm ja palju muudki.

Meile ei meeldi ka Keskerakonna leping Vene võimuparteiga Ühtne Venemaa. Meid ei rahulda selle nimetamine külmunuks, jahtunuks, hangunuks, raugenuks või milleks iganes. See leping pole sugugi nii süütu nagu sügavkülma topitud kalkunirümp. Me nõuame jätkuvalt selle tühistamist.

Meile ei meeldi ka Keskerakonna mõne poliitiku avaldused okupeeritud Krimmi ja Ukraina sõja kohta ning Euroopa sanktsioonide vastu. Need avaldused ei lähe põrmugi kokku meie välispoliitiliste ja julgeolekupoliitiliste eesmärkidega.

Aga nagu oma praeguste partnerite juures, nii näeme me ka sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna poliitikas palju asju, mis on meile täiesti vastuvõetamatud. Meile ei meeldi sotside arutu toetus ÜRO rändepaktile, mis kiidab massimigratsiooni ja kujutab Eestile vähemalt kaudselt suurt ohtu. Meile ei meeldi ka Reformierakonna aastatepikkune üleolev, usaldamatust tekitav ja ühiskonda lõhestav valitsemisviis.

Mida siis ikkagi teha? Kas on üldse kedagi, kellega me tohiksime olla ühes valitsuses?! Või peaks Isamaa ennast igaveseks opositsiooni määratlema?!

Tean, et on Isamaa toetajaid, kellele ei meeldi, praegune koalitsioon Keskerakonna ja EKREga. Jah, katse sellises koosluses valitsusvastutust kanda, ei ole mugavusvalik ning tähendab Isamaale riski. Tõenäoliselt kaotavad nii Keskerakond kui ka Isamaa praegu toetajaid. Aga olen kindel, et tulevikus valija mõistab meie otsuste eesmärke ja riigimehelikkust ning taastuvad nii usaldus kui ka toetus. Pikemas plaanis on see võib-olla ainus tee, mis pakub natukenegi lootust ületada ohtlik lõhe ja ühiskonda veidigi lepitada.

Muretsejatel tasub tähele panna, et valitsuses vahetub vaid üks erakond – valimiste kõige suurema kaotaja sotside asemele on tulemas kõige suurem tõusja EKRE. Uues koalitsioonileppes pole midagi äärmuslikku ei paremalt ega vasakult. Ja ammugi pole seal midagi, mis piiraks demokraatiat ning inimeste vabadusi ja õigusi.

Vaatamata erimeelsustele on kolmel koalitsioonierakonnal koostöövalmidus keskenduda ühisosale – riigireformist regionaalpoliitikani ja perepoliitikast jätkusuutliku pensionisüsteemini. Kui suudame vältida erimeelsusi ja viia ellu koalitsioonilepingu eesmärgid, siis on ametisse astunud valitsusel järgnevatel aastatel võimalik Eesti arengusse väga palju panustada.

Isamaa ei kandideerinud valimistel selleks, et järgmised neli aastat opositsioonis istuda ja valitsust kritiseerida. Isegi kehva koalitsioonilepinguga on valitsuses suuremad võimalused oma poliitikat ja valimislubadusi ellu viia kui opositsioonis. Aga me ei sõlminud kehva koalitsioonilepingut. Koalitsiooniläbirääkimised olid küll ränkrasked, kuid pärast pikka pingutust õnnestus meil sõlmida väga hea koalitsioonilepe. Nii hea, et ajakirjanduses väideti, et see on lausa Isamaa nägu.