Artur Raidmets: Jüri Aarma uskus sooja käepigistust ja lahket naeratust
Jüri Aarma pikaaegne sõber, kaassaatejuht ja tele- ning raadiomees Artur Raidmets meenutab varalahkunud Aarmat suure isiksusena ja Artistina - suure A-ga.
Milline ta inimesena oli?
Ta oli isiksus. Uudishimulik, nagu iseenda kohta ütles. Vaimukas, teadmistehimuline. Tark, andekas inimene. Kunagi vanarahvas ütles, et kes ikka ühel alal on andekas, see on ikka andekas igatpidi. Ja see pidas Jüri puhul paika.
Säras igal moel?
Absoluutselt. Ja kuna mul on temaga koostöökogemus 94. aastast, Kukust kuni täna Tallinna Televisioonini, siis pean ütlema, et temaga polnud kunagi igav. Alati oli tal mingi nali varuks, alati oli tal mingi mõttetera. Tulin just eelmisel nädalal temaga saatesalvestuselt ja meil jätkus nii minnes kui tulles juttu kõigist maailma asjadest. Kui nüüd inimesena öelda – ta oli täpne, ei vedanud kunagi alt.
Ta viskas kogu aeg nalja. Tal oli fantastiline huumorimeel. Mida paljudel meie ekraani- , raadio- ja kirjutava pressi intervjueerijatel kahjuks ei ole – tal oli erakordne anne intervjueerida. Ta oli oma vastajast alati kolm sammu või küsimust ees. Tihti oli nii, kus vastaja oli kidakeelsem ja Jüri tegi sellest nagu enda saate. Vastas ise, mida ta lootis kuulda.
Isiksus lõi välja vist?
Absoluutselt. Tegime temaga veel koos saadet mõnda aega.
See oli vist see "Hästi, Eesti"? Selline üdini positiivne saade.
Ta oli ka inimesena hästi positiivne. Ta oli alati positiivne, ei lasknud pisiasjadest ennast häirida. Ta võis ju olla ka teistsugune, kui nägi lollust, laiskust, andetust – siis ta võis olla üpris sarkastiline. Ega keel oli tal ju terav. Aga jah, kui ma viimati küsisin, et kas tal on saate lepingute ja honorariga kõik korras, siis ta ütles: „Ei. Mina usun sooja käepigistust ja lahket naeratust, pole mul mingit kirjalikku lepingut.” Niisugune mees oli Jüri Aarma. Mis ju tänapäevasel röövelkapitalistlikul ajal vägagi inimlik ja inimsuhete ülene on.
Ta oskas ka kuulata. Kui teema oli huvitav, siis ta oli vait. Ei tahtnud alati domineerida. Ta oskas kuulata. Ja kui ma lõpuks küsisin: „Mis sa Jüri sellest asjast arvad?” siis ta vastas: „Väga huvitav. Ma ei teadnudki neid asju. Ma täitsa huviga kuulasin neid terve tee.” Sekkumata. Need asjad tulevad mulle praegu kõigepealt meelde.
Ja fantastiline mälu. Keelte ja muusika peale. Igasuguste entsüklopeediliste teadmistega, oli ta ju mälumängur mnemoturniiris. Midagi ei ole öelda – tal oli ju fantastiline lastetuba Gunnar Aarma näol. Lisa sinna veel ajakirjanikuamet ja lavakunstikateeder ning kõik see eluline pagas, mis oli tal meeletu. Seetõttu omas ta väga suurt eruditsiooni, kuid kõige selle juures ka – viidates tema tarkusele ja intelligentsusele – omas väga head maitset. Kus teha suu lahti ja kus seda mitte teha. Tihti on öeldud, et ta oli edev või impulssiivne, prevaleeriv. Mina seda ei ütleks. Intervjueerijana või saate tegijana aitas ta kogu aeg oma kohalolekuga inimest. Kui inimene ei suutnud kohe vastata või ei tahtnud, siis Jüri võttis kohe kogu asja oma õlgadele. Ta ei lasknud asjal paista nii välja, et ah, ega intervjueeritav õieti oskagi selle asja kohta midagi öelda. Selles mõttes oli ta show-mees, intervjueerija, saatejuht oma parimas tähenduses.
Ja mis mulle jääb eluks ajaks meelde – tema maagiline nelinurkne loomaarstikohver – see sakvojaaž, seda ta kandis alati. Ta oli hästi originaalne alati oma riietuses, oma rekvisiitides. Alati kandis ta mingit amuletti kaelas. Ma ei tea, mis tähendus sellel oli. Kogu aeg oli see tal kaelas.
Ta tegi nii palju nalja ja mängis sõna ümber. Näe, mulle ei tule midagi kohe meelde, aga üks asi siiski. Kahjuks tänase kurva sündmusega seotud, kuid tõesti väga originaalne, et ta sõitis kogu aeg selle jalgrattaga, millel oli mootor peal. Nüüd sai ta veel selle uue, millel olid jämedad kummid – selline võimas ja tore ratas. Ta oli ju meie suur keskkonnavõitleja, otse või kaudselt, ja ta sõitis Smartiga, pisikese autoga. Ja siis ta ütles mulle: „Järgmine nädal ma näitan sulle. Ma sain kabriolett Smarti. Saan nüüd suvel sõita, katus käib ära. Teen sulle sõitu.” Pidi olema see nädal. Nii see oli. Aga mis oli temale teravmeelselt omane, ta ütles, et tahab endale ka seda mootoriga tõukeratast. Ent üks asi. „Ma olen juba selles eas, et pean endale karumaski hankima. Muidu, kui ma sellega teeääres sellises vanuses näoga mööda vihisen, teevad autod ahelavarii.” No see oli temalik. Tõukeratas ja ligi seitsmekümnene härra paneb meeletu kiirusega paremalt mööda – paneb parem maski pähe, siis tundub nagu noor kutt.
Ta oli alati nooruslikkust täis. Meeletult heas füüsilises vormis. Ta sõitis ju sisuliselt aasta ringi jalgrattaga. Ja samm oli tal alati käbe ja kiire. Erakordselt sportlikult, kunagi ei loivanud ega veninud ega hingeldanud ega hädaldanud. Eelmine nädal, kui käisime veel Tartus saadet salvestamas, ütlesin, et lähen söön. Teen ühe pitsa siin. Ta ütles: „Ei, ma ei tule. Mis sa sellest pitsast sööd, see jääb ju kõhtu kinni. Söö suppi! See on tervislik, see tuleb välja.” Nii ta mulle ütles.
Kust ta selle energia võttis?
Ju ta teadis teatavaid tehnikaid, mis olid tal isalt kaasas. Tal oli suur vaimujõud ja küllaltki niisugune elav intellekt ja fantaasia, mis aitas tal püsida värskena. Talt küsiti, et kuidas ta ennast iseloomustaks. Et kas on õudselt erudeeritud ja tark ja lugenud. Ta ütles: „Ei, ma olen uudishimulik. Mind kõik huvitab.” Kõik ta jättis endale külge ja uuris igalt poolt, mis ta sai. Hästi kraps ja käbe poiss oli ta alati.
Tal oli alati tore pöördumine, millega võiks tema intellekti ja teda ennast iseloomustada. Ta ütles mulle alati sir. Ja kui tuli saate noor toimetaja, noor neiu, siis ta ütles ma’am. "Yes ma’am!" Ütles alati niimoodi viisakalt. Neiu vaatas, et vana teeb nagu nalja temaga, aga ta ütleski nii. Mul oli au temaga ka laval koos mängida, kaks aastat ühe trupi lastelavastuses, siis ta seal kunagi ei õpetanud või õiendanud. Kuigi ta oma näitlejapagasiga oleks alati võinud lavastajale või minusugusele diletandile öelda, et tee nii või tee naa. Ei-ei. Ta oli vait ja tegi. Ütles: „Ahnii. Ah niipidi või? Yes sir! Understood.” Selles mõttes oli tal selline sisemine intelligents, et ta ei pläranud seal, kus ei olnud vaja. Aga kui ta hakkas midagi jutustama. Kuulus on ju tema intervjueerimisoskus. Ta oli meeletult hea küsija.
Mis mul nüüd kurvemal noodil tuleb meelde. Ta ütles mulle, kui uuesti hakkasime tegema seda, mis me 20 aastat tagasi ETV-s tegime, „Siin ja praegu” näitlejatega: „Tead, nendel saadetel on üks tore omapära. Nendest, keda ma toona intervjueerisin, on enamus lahkunud juba tänaseks. Aga neil on tohutult suur väärtus. Mitte tuhkagi ei ole kuskilt materjali võtta, kui keegi lahkub. Aga siis minu saade on alati naksti võtta, sealt saab alati pilti.” Nüüd on Jürist pilti kui palju. Kui nüüd meenutada neid esinemisi, mis nad paaris Priit Aimlaga tegid. Suurepärane! Kui need kaks meest lavale läksid... kui võrrelda, siis see kõik läheb sinna Abeli ja Nõmmiku ja Baskini mõtetesse kindlasti.
Mis jälje on Aarma meisse jätnud?
Kuidas olla isiksus. Inimene. Artist. Tahan rõhutada, ta oli Artist. Suure A-ga. Mees nagu elu, mees nagu orkester, mees nagu kunst. Ükskõik, kas ta läks ametlikule nõupidamisele või väikesele veinijoomisele. Kui tema astus sisse, siis ruum oli teda täis. Sain aru, et kui Aarma tuli, siis nüüd hakkab midagi huvitavat juhtuma. Nüüd kuuleb midagi. Ja alati kuulsid ka.
Jään teda meenutama meeletult helgelt. Tema läks tõesti vara. Ta oleks veel julgelt võinud aastakümneid oma esinemisi, artikleid ja loomingut edasi teha. Kui vaatan tema vanu võtteid, kui ta oli veel noorem, selliste kastanpruunide juustega, siis nüüd tema hall pea sobis temale suurepäraselt. Kui nüüd naljakama poole pealt rääkida, siis pidime teda enne saadet alati kõvasti kammima, sest ta ütles: „Katsuge see kahupea nüüd kuidagi kontrolli alla saada.” Aga see oli võlu! See oli hall pea, mis kaunistas inimest. Ta oli väga sümpaatne ja nooruslik hallpea.
Nagu ütlesid Jüri ja tema isa Gunnar: „See on ju ainult üks olek. See on ju ainult üks klassikursus. Järgmises elus jälle – elu läheb edasi!”
