– Võiks mõelda, et sa oled kogu oma produktiivsuse juures end tühjaks kirjutanud, aga ei, hoopis 14 looga plaat…

– Rohkem ei mahtunud lihtsalt, vinüülplaadil on oma ajaline piirang.

Esimene lugu, „Sireleis”. Laulad, et unustasid tuua neid. „Nelkide” nimiloos unustasid unistades oma nelgid rongi.


Palju üldse kellelgi meelde jääb, uued mälestused kirjutavad ikka vanad üle… Aga „Sirelid” on tegelikult varasem lugu kui „Nelgid”, selle kirjutamisest on umbes viis aastat. Ta jäi tookord plaadilt välja, sest ei läinud stiililiselt sellega kokku ja samal ajal tundus, et see lugu saaks olla vaid plaadi esimene. Mul vedas, sest sama teksti-ideed sai kasutada „Nelkides” palju efektsemalt. Nii et mõnes mõttes on „Sireleis” „Nelkide” esimene, ebaõnnestunud variant. (Naerab.)

Kirjutatud on ta Moostes, kus meil oli üks esinemine. Käisime bändikaaslastega ujumas, jõime konjakit. Katsetasin üht uut häälestust, kuulasin toona palju Neil Youngi ja mulle tundub, et seda kumab ka läbi.

„Juurte juurde”. Seitsme maa ja mere taga elab… huulepulk.


Ma armastan väga muinasjutte, olen alati fänn olnud. Lemmikute hulka kuuluvad näiteks Karel Čapeki „Üheksa muinasjuttu” ja kindlasti „Tuhat üks ööd” perekond Ehini tõlkes. Olen täheldanud, et mulle meeldivad ka filmid või romaanid, mis on olemuselt arhetüüpsed jutustused, seega mingis mõttes muinasjutud. Filmidest näiteks Rootsi õudukas „Piir” või Stephen Kingi „It”. Kui muinasjutud on meieni rännanud läbi tuhandete aastate, siis järelikult on seal midagi, mis töötab.

Ka sõnad „seitsme maa ja mere taga” häälestavad meid juba mingile kindlale lainele ja selle konteksti vastu on hea mängida. Poplaul ei ole ju mingi raketiteadus, selle dünaamika on lollikindel. Mis teksti puudutab, siis õnnestunud poplaul ehitab enamasti salmiga konteksti ja refräänis puänteerib selle või mängib sellele vastu, üllatab meid. Ka muusikaliselt on see enamasti klišeede kunst, mõni lihtsalt opereerib klišeedega paremini kui teine. Hea poplugu on segu tuttavast ja tundmatust. Ta peab pakkuma midagi, mis paneb tundma, et me oleme seda sada korda kuulnud, et see oleks justkui alati olemas olnud, ent vahepeal peab ta kuulaja üles ärgitama, et me oskaksime seda tuttavlikkust hinnata.

Selles loos läksin konteksti lõhkumise teed. Seitsme maa ja mere taga elab hoopis huulepulk, kes on maailma punaseim ja paneb sind tahtma kellegi nägu pureda. Ma arvan, et see käib muinasjutuna hästi, aga on ühtaegu ka piisavalt tuttav ja piisavalt uus.

Igale kuulajale peaks jääma oma pilt. Ometi on selgitamine tänapäeval vist ka vajalik, sest inimesed ei saa enam tekstidest aru.

„Kõverad sääred”. Melanhoolne värk, naisest, kel pole kohta, kodu, ei koda. Öö on su isa, emake kuu.


Taaskasutasin motiivi oma kunagisest loost „Veenus”. See lugu ongi minu jaoks Veenuse sünd – teate küll seda maali, kus Aphrodite merevahust välja astub – tänapäeva Eesti võtmes. See on mäng tugeva naiskuju ümber. Naine on kui müütiline olevus, kelle puhul peab samal ajal olema teadlik, et oma elu elab ta ju alati argises kontekstis.

See kõik on tagamaa minu jaoks, aga nagu Lou Reed on väga tabavalt öelnud: oma tekstide seletamine on sama, kui mustkunstnik räägiks lahti oma trikid. Igale kuulajale peaks jääma oma pilt. Ometi on selgitamine tänapäeval vist ka vajalik, sest inimesed ei saa enam tekstidest aru. Olen kohati olnud väga üllatunud. Näiteks pärast loo „Lame maa” ilmumist küsis mitu inimest kirja teel, millest see räägib. Ometi olin loo ühes sõnadega internetti pannud.

Inimesed on harjunud, et neile selgitatakse asjad audiovisuaalselt üle. Seetõttu ei ole minu lugudel üldiselt ka videoid. Kui neid tehaksegi, siis ma ei taha nende sünnis osaleda. Sellega on nagu hea luulega: loed kolm rida ja see viib sind täiesti teise paika. Tead sedagi, mis aastaaeg on ja ometi on see nii vaid sinu peas.

„Täbar nädal”. Iseendaks sa jääda ei suutnud… Ma pole kunagi aru saanud, mida see iseendaks jäämine või saamine tähendab.


Iseendaks jäämise kontseptsioon on minu jaokski midagi linnalegendi taolist. Varsti tuleb välja üks Bob Dylani film, treileris on tore tsitaat, et elu on tema jaoks iseenese leiutamine. Me keegi ei saa jääda iseendaks, me peame iseendaks saama. Mehaanika selle taga on lihtne: me oleme oma tegude summa. Muidugi ka sõnade ja mõtete. Meil oli kunagi Eliidiga improvisatsioon, kus jõudsime refräänini sõnadega „Katsu jääda iseendaks, isegi kui pole mõtet”. Või nagu Riho Sibul on laulnud: „Tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka, oi ma lendaks, oi ma lendaks, aga maha tahaks ka”.

„Nüüd ja kohe”. Mina tahan armastada ja mitte kunagi kuskil, vaid nüüd ja kohe.


Kes siis ei tahaks?! Olin selle loo olemasolu vahepeal unustanud, see on vist selle plaadi üks varasemaid lugusid, 2013. aasta kevadest. (Kõige vanem on „Öö sinus eneses” – K. V.). See on lihtsa vormiga: pikk salm, topeltrefrään ja kõik.

Kadestan kolme sorti kirjutajaid. Esimesed on võimelised minimalismiks, teistel on omapärane vormitunnetus. Näiteks sõber Jaan Pehk suudab kirjutada väga veenvaid miniatuure, mis on puänteeritud ja nii lõpetatud, kui üldse saab olla. Kolmandaks inimesed, kes suudavad teha ühe duuri lugusid. Jällegi põhjus, miks imetlen ja kadestan Jaan Pehki, kellel on mitu head ühe duuri lugu. Kuigi minu meelest teeb ta natuke sohki. Need lood kipuvad olema nimelt G-duuris ja tema Tallinna korteri köögis on vana külmkapp, mille undamine on täpselt G-noot. Kahtlustan, et selle külmkapiga koostöös ta ongi nendeks lugudeks võimeline olnud.
„Inglise keel on tekstikirjutajale nagu abirattad. Palju meil on neid, kes inglise keeles väga hästi kirjutaksid? Ja kui nad seda inglise keeles teha ei suuda, mis on tõenäosus, et nad suudaksid eesti keeles mõistliku teksti kokku panna?”

„Suudleme veel”. Üks päris mitmest loost plaadil, kus on suudlemisest juttu.


Läbivaid teemasid ja kujundeid on veel. Jällegi, poplaul on klišeede kunst. Eks ma lükkasin aastaid selle plaadi ilmumist edasi, mõtlesin, et kuidas ma annan nüüd jääkide kogu välja. Ma ei osanud selles materjalis näha terviklikku väärtust, aga ajapikku hakkasin nägema läbivaid teemasid ja kujundeid, mis moodustavad justkui süžee.

„Öö sinus eneses”. Öö jaoks on avali mu käed, kaon ta külma uttu.


See on üks neist lugudest, mille puhul olen tundnud, et minu ja kuulajate jaoks on see täiesti erinev. Samalaadne näide oli „Mõtetes mõrudais”, mille puhul omal ajal paljud inimesed kilkasid, et see on nende hommikune hea tuju lugu, positiivne impulss terveks päevaks. Selle loo puhul arvasin ise, et see on hall ja mõtlik tõsine lugu, aga inimesed ütlevad, et see seostub neile hoopis enda ööle kinkimisega või romantiliste reedeste hilisööde ja varajaste hommikutundidega. Mina mõtlesin hoopis kavalalt parafraseerida Hemingwayd, kes enne endal ajude välja laskmist jõudis kirjutada raamatu „Pidu sinus eneses”. Aga järelikult jäi laul ambivalentseks ja see mulle meeldib. Muusika on ikkagi suhtlus, mille sisu võib vastuvõtja kodeerida omamoodi. Kasutan sellepärast hea meelega ka kontravõtet. Õppisin Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasooga töötades selle kohta palju, sest neil oli põhimõte olukorda mitte kunagi muusikaga kommenteerida. Tõeline meister selles on muide Morrissey. Tähendab, enne kui ta läks peast selliseks, nagu popmuusikud vahel hilises eas lähevad.

„Tetris”. Mulle ei meeldi teater, õhtul ei midagi teen, vaatan jalgpalli. Andekas näitlejanna (Marian Heinat) naisvokaali laulmas mõjub sellesamase iroonilise kontrastina, millest just rääkisid. Ühtlasi selge persona’ga lugu.


Selle loo karakterid on tegelikult võetud ühelt anonüümseks jääda soovivalt Raplamaa perekonnalt, keda lähedalt tunnen. Tõsielulistel prototüüpidel oli küll jalgpalli asemel vormel, aga sellest tean ma veel vähem kui jalgpallist, nii et valisin viimase. Aga ma ei orienteeru ka jalgpallis. Sellepärast on laulus riimid, kus nimesid ei tea ja „kus kohtuvad see ja see FC”. Mika Waltari kirjutas „Sinuhe” kordagi Egiptuses käimata mälu järgi nelja kuu jooksul, asi mul siis kirjutada neljaminutilist lugu jalgpallist. (Naerab.) Aga eks karakterid, mille pealt kirjutada, kipuvad olema enamasti ikka minu enda eri tahkude liialdatud versioonid.

Laulus on koos ühelt poolt peaminister, kes otsib lähimat külmkappi, ja teisalt argine Selveri-sabas seismise eksistentsialism.

„Kaerahelbed”. Kui ma oleksin peaminister, kas siis annaksid minule suud?


Samal nädalal, kui Taavi Rõivasest sai peaminister, kutsuti meid Stenbocki maja hoovi esinema. Kontserdi ja soundcheck’i vahel mõtlesin esimese salmi lihtsalt pulli pärast välja ja esitasin ta sealsamas just sellises seisus, nagu ta oli. Hiljem lisandus refrään. See lugu tegeleb romantika ja reaalsuse konfliktiga, mis jätkab minu jaoks „Nelkide” plaadi teemat. Ühest küljest on siin loos peaminister, kes otsib lähimat külmkappi, ja teisalt argine Selveri-sabas seismise eksistentsialism. Oma peas võid olla kui peaminister või romantik tahes, aga lõpuks ei tohi sa ikkagi unustada „aspiriini ja pesukaitsmeid, hapukoort, elektripirne, kaerahelbeid, suudelda kedagi uut”.

„Mis on õhtu”. Milleks on õhtu, kui mitte selleks, et kuskil me kohtuda võiks?


See on lihtne end kohtinguks valmis seadmise lugu. Milleks see õhtu ikka on, kui mitte vaatamiseks, mis kellelgi seljas on ja millest ta mõtleb, võib-olla saab isegi tantsida ja tatistada… Mõnus. Minu jaoks on seal mingid asjad veel sees, aga üsna peidetult. Vahel võib ka lihtne olla, kogu aeg ei saa samu trikke ruunata. Mõnikord tuleb kirjutada otse, pigistada käsi rusikasse ja virutada. Kaua sa ikka lahtise käega lahmid.

„Uus tüdruk”. Meie linna saabus uus tüdruk ja kuigi tema akna taga me tiirutame autos, ta akna katab kardinaga.


Mul oli unistus sellise loo kirjutamisest juba 13–14-aastaselt, sest ansamblil Sparks oli lugu „The Toughest Girl in Town”. „She won’t marry you/ She don’t look good in white / [---] / And all the guys in town/ Just love to hang around/ The toughest girl in town”. See on neilt üks tore ja vähe tuntud laul. Tõstsin selle Eesti konteksti. See on muide kirjutatud samal päeval kui „Reede avab väravad”, mistõttu jäi ta „Nelkide” plaadilt välja. Mõnda aega oli soov teha samanimeline muusikal ja see oleks olnud avapala.

„Vabas õhus”. Seks vabas õhus, jalad ja nabad ja käed.


See lugu ütleb, mis tal öelda on ja ei hooli poploo valemist. See on mõnes mõttes jalaga tagumikku löömine ja siis minema jooksmine. Kontsertidel tunnen ka alati, justkui veaksin inimesi ninapidi ja see on väga hea tunne. Kunagi üks sõber õpetas mulle, kuidas on kõige parem flirtida. Valid kuskil sündmusel võõra inimese välja, küsid: „Kas sul auto on?”. Kui ta vastab eitavalt, siis küsid: „Aga kas tahaksid, et oleks?” ja ujud sujuvalt eemale. Jätad otsad lahti. Need laulud on samasugused tembutused. Ahjaa, ma küsisin sõbralt, mis siis saab, kui naisel on auto. Ta ütles, et väga lihtne – siis küsid, mis aasta, mitmeliitrine, milline käigukast ja vestlus ongi olemas.

„Kõigest mis jääb” …sul meelde ja keelde, ei ole mõtet laulda. / [---] / Ei ole mõtet karjuda üle maailma.


See on disclaimer. Sama tegin ka oma eelmisel plaadil „Uus karjäär uues linnas”, kus viimane tekstiga lugu on samuti disclaimer. Plaadi jooksul laulsin natsidest, pommivöödest, kadakaõitest ja millest iganes, lõpuks pesin käed puhtaks. Mulle meeldib miskipärast selliste lugudega otsad kokku siduda. Ühest küljest pesen käed puhtaks, teisalt võtan omaks. Sest kõigest, mis meeles mõlgub, ei pea üle maailma laulma ega karjuma, aga sellel plaadil ma seda ometi teen. Filtrit ei ole. Plaadil on läbi kirjutatud palju eri positsioone, võtan need kõik omaks ja samal ajal tunnistan selle looga, et nad kõik oleksid võinud jääda ka sahtlisse.

„Õngaõnga”. Sõnu pole.


Need on subtiitrid. Mõni jääb veel toolile mõlgutama, teine tõmbab kampsuni selga ja jookseb väljapääsu poole, sest restoranis on laud kinni pandud.

Festival Võnge

Eesti ainus rändav kultuurifestival toimub viiendat korda. Sedapuhku Lääne-Virumaal Altja kalurikülas 14. ja 15. juunil. Vaiko Eplik esineb festivali teisel päeval.