Põlluaas mälestas oma kõnes kõiki ohvreid. „Vanaemasid, vanaisasid, emasid, isasid, lapsi ja lapselapsi. Me ei unusta neid iial! Kui neid kuritegusid aga õigustatakse, neid ei kahetseta, siis pole ka andestamine võimalik,“ ütles ta.

„Kuid me jäime püsima ja taastasime oma riigi. Meie kohustus on rääkida toimunust järeltulevatele põlvedele ja ka tervele maailmale ning teha kõik, et need koledused ei korduks,“ sõnas Põlluaas.

„Väike, miljonilise rahvaarvuga Eesti kaotas pea iga viienda inimese, mitte ükski pere ei jäänud vägivallast puutumata,“ kõneles Põlluaas. Ta meenutas, et ka tema pere küüditati 1945. aastal. „Ema ja tema õed olid alles lapsed. Vanaisa hukati 1946. aastal Patarei vanglas kui riigireetur. Sest mida muud üks kirikuõpetaja ja olude sunnil võõras mundris Eesti vabaduse eest võidelnud eesti mees siis okupantide silmis oli.“

Ööl vastu 14. juunit 1941. aastal toimus Eestis massiküüditamine, mille käigus viisid Nõukogude Liidu repressiivorganid Siberisse hinnanguliselt 10 000 inimest. Nälja ja kurnatuse tagajärjel hukkus või tapeti umbes 6000 last, naist ja meest. Leinapäeval mälestatakse kõiki repressioonide ohvreid.