Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialist Merike Linnamägi on ERR-ile kommenteerinud, et pilootalade väljavalimisega, kus kibuvitsa esimesena välja juurima hakatakse, juba tegeletakse, kuid sel aastal hävitustöödeks veel raha pole.

Linnamägi sõnas, et kibuvits mõjutab liivaste rannaalade ilmet, mis kasvavad vohava taime all kinni. Lisaks mõjutab põõsas kodumaiseid liike, näiteks randseahernest, mida kibuvits välja sööb.

Keskkonnaameti looduskaitse osakonna juht Tarvo Roose sõnas Delfile, et vabaneda püütakse ühest kibuvitsa liigist, milleks on kurdlehine kibuvits (rosa rugosa). Selle võõrliigi juurimisel võetakse eeskuju soomlastest, kes on juba aastaid tegelenud kibuvitsast vabanemisega, taimeliik on suisa keelustatud.

Kibuvitsa vastu võitlemist käisid Keskkonnaameti spetsialistid ka Soomes hiljuti õppimas ning plaanitakse teha koostööd selles, kuidas täpselt kaardistada Eestis vohav kibuvitsa taim.

Kurdlehine kibuvits on väljajuuritavate taimede nimekirjas juba mitmes, juba aastaid on Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel tegeletud karuputke hävitamisega, milles püütakse vabaneda ka Soomes. Karuputke vastu ei peeta võitlust Venemaal ning väga vähesel määral hävitatakse seda Lätis - võrdluseks tõi Roose numbrid, Lätis kasvab karuputk 80 000 hektaril, Eestis 2000 hektaril. Seega isegi juhul kui Eesti naaberriigid võitlust kibuvitsa vastu ei pea, on teda võimalik Eestis suurel määral vähendada.

Keskkonnaamet plaanib välja kuulutada hanke kibuvitsa leviku kaardistamiseks juba sel aastal, et järgmisel aastal tõrjega alustada. Kibuvitsa taimed tuleb maast kas välja kaevata või väikeseid taimi lõikuda, et need ära västtada.

Siiski pole plaanis kibuvitsataime keelustada - nimelt on raske teha vahet aretatud kibuvitsal ning sellel, kas taim on loodusele ohtlik või mitte.

Looduslikult leiab kibuvitsa Kaug-Idas, Euroopasse jõudis ta laiemalt alles 19. sajandi lõpus, Eestisse toodi ta aastal 1825, kui esimesed taimed istutati Tartu botaanikaaeda. Kuna kibuvits paljuneb hästi nii risoomidega kui ka lendlevate seemnetega, jõuab taim kiiresti edasi kohtadesse, kus teda looduslikult varem leitud ei ole. Kuna taim kohaneb kiiresti ning on pinnase osas suhteliselt vähenõudlik, siis moodustab ta kiiresti suuri kolooniaid just rannikualadel.