Kaks Sirbi arvustust laulupeolavastustest: „Pidu tuli“ ja „Hakkame, mehed, minema“, kui pühakuju vaikib
Tänavu saab 150 aastat esimesest laulupeost Tartus ning mõistagi tähistatakse seda auväärt iga mitmesuguste lavastustega. Võib isegi öelda, et eesti teatris on laulupeosuvi: Tartu Uues teatris mängiti kammerooperit "Emajõue ööbikud", Raadi Suveteatris lavastust "Pidu tuli" ning Eesti Päevaleht korraldab Noblessneri sadamalinnakus etendusi pealkirjaga "Hakkame mehed minema". Kaks viimati nimetatut leiavad käsitlemist siin, esimest on arvustanud Loone Ots (Sirp 14. VI).
Saja-aastase vahega. Lavastuses "Pidu tuli" ja "Hakkame, mehed, minema" räägitakse laulupeost saja-aastase vahega. Esimese puhul on rõhk Jannsenil, teine on Gustav Ernesaksa eluloo kontsertettekanne. Ernesaksa ja laulupeo vahele võib võrdusmärgi või vähemalt "kui laulupidu on tõene, siis Ernesaks tõene" ja vastupidi, "Ernesaks on igal laulupeol kohal", kui mitte muul kombel, küllap pronkskujuna nõlval ikka.
Kes läheb teatrisse otsima Jannseni või Ernesaksa kui looja lugu, peab mõnevõrra pettuma. Ma ei taa teha suveteatrile hinnaalandust, saati siis taandada neid kahte lavastust puhuteatriks (vrdl puhuluule, millegi puhul kirjutatud ja ette kantud tekst). Ehk ei peagi suvelavastus nõudma niivõrd ajusid nagu "Pöördtoolitund", aga natuke oleks võinud siiski pingutada. Nimelt on mõlemad lavalood lihtsalt šanžid selle kohta, mis oli, kellestki, kes elas. Me näeme, tunneme ära, aga tegelast ega lugu ei ole rohkem kui ajalooõpikust lugeda võib.
Kas ma meelega keerutan teemat paradoksi? Olen ju just kirjutanud, et ühes lavastuses räägitakse Jannsenistja laulupeo korraldamisest, teises Ernesaksast tema elu jooksul. Mängijate on vastumängijad olemas, Willigerode ja muude seas näiteks Karotamm. Näiliselt on tugeva teksti komponendid koos: looja, isamaaline hing, kunsti apologeet, ja tema vastane, võimu kehastav reaktsiooniline ollus. Mis siis viga? Nimelt see, et peategeleased on pronksist valatud pühakujud, vastasmängijaid aga kaks lauanurgale unustatud saviplönni.
Ernesaks (pikk ja sirge Gert Raudsep) kõneleb küllaltki ernesaksalikult, aga Kait Kalli Nikolai Karotamm võtab temalt igasuguse võimaluse olla suur- juba tema hääl on koomiline. Nii räägib maffiapealik mõnes filmis, aga mitte Karotamm. Koomilisusele lisab veel terakese juurde Karotamme ühe repliigiga kokku võetud elulugu: kuidas ta "tagandati" 1950. aasta märtsipleenumil. See sõna esineb tõepoolest Vikipeedias, aga 1949. ja 1950. aasta puhastus olulisemates asutustes ja EKPs ja teema, mida natukenegi laiemalt avades oleks saanud nii Karotammele kui ka Ernesaksale värvi juurde anda. Need on olulised küsimused, mis Karotamm Ernesaksale esitab ("Aga miks sind ei viidud?" jms), kuid kui need esitab parukaga kloun, siis pole need kaugeltki usutavad. Nii jääb Ernesaksa siseheitlus puhtalt valguskunstniku visuaalseks meistritööks ja natukenegi ajalugu tundev inimene kehitab õlgu.
Pühad seisavad üksi. Eesti keele seletav sõnaraamat annab "püha" üheks vasteks "eriti sügavat austust vääriv" ja "lugupidamist vääriv". Usun, et mulle ei vaielda häälekalt vastu, kui väidan, et nii Jannsen kui ka Ernesaks on eestlastele pühad, isegi kui me ei mõtle neile iga päev või ei käi laulupeol. Püha ei saagi vist püha olla, kui ta pole distantsi inimese argimuredest: "Tõmbame kõhu kõrvalt koomale ning jaksame ka laulupeo pileti osta. Ernesaksal olid suuremad mured."
"Hakkame, mehed, minema" on, nagu öeldud, kontsertettekanne ning võib-olla ei peakski siit otsima mingisugust psühholoogiat. Ega psühholoogia iseenesest ei pea ju olema eesmärk: kes pole Ernesaksa raamatuid lugenud, saab küllalt sirgjoonelise pildi tema elust, mõtetest ja tunnetest.
Täispikka arvustust loe 21. juuni 2019 Sirbist.
Ernesaksa etendused toimuvad veel 25-29. juunil Noblessner Shipyardis.
