AMEERIKA ÕUDUSUNENÄGU | Tundsin, et nagu oma kodulinnas, olen ka siin muutumas üleüldiseks lemmikuks — aga läks hoopis teisiti…
Kuna elame Ameerikas, siis nimetavad eriti kurjad kommenteerijad mind ja minu perekonda, mu 14-aastast tütart Eileeni ja kümnest poega Marci ka “valgeks rämpsuks”. Või rassi suhtes neutraalsemalt, tänapäevaselt poliitkorrektselt, kuigi samuti kasutades iidvana põlastavat väljendit -“treilerirämpsuks”.
Aga kõige hullem on see, et neil on selle viimase asja kohapealt tuline õigus. Treileris mu kolmekesi ju elamegi siin Põhja-Carolina väikelinna getos. Kuidas me siia jõudsime, on aga omaette lugu.
Kui ma olin 16, oli aasta 1991. Eesti oli just saanud iseseisvaks, mina aga oma Eesti väikelinna, mille nime ei saa ma öelda, nagu ka oma praeguse Ameerika kodulinna oma, tunnustatud kaunitar. Ameerikas kasutatakse siinkohal väljendit, mida võiks tõlkida kui (keskkooli) lõpuballi kuningannat. Lõpuballini oli aga veel üle poole aasta aega. Päevast, mida nüüd tunneme kui taasisesesivumise aastapäeva, mis siis aga oli ühe segase ja põneva perioodi lõppakordiks, oli möödas kõigest kümme päeva. Kuulasin raadiot ja vaatasin meie mustvalgest telekast uudiseid augustiputši lahenemise kohta minagi, nagu mu kohalikust militsionäärist isa ja lasteaiakasvatajast ema. Olles küll oma nooruse ja ilu tipul ning nautides diskoõhtuid ja austajaid, oli mul ometi suur huvi poliitika vastu. Kellel tollases Eestis seda ei olnud?
Igal juhul, algas kool. Lõpuklass. Ma hellitasin omajagu lootust kevadel tunnistuse koos kuldmedaliga kätte saada. Sest siis oleksid Tartu Ülikool uksed minu ees üldiste sisseastumiseksamiteta valla, vali millist eriala tahad! Minu huvi kõikus ajakirjanduse ning ajaloo vahel. Sama palju aga nautisin ma pidusid ning seda, kuidas enamus klassivendadest ning enam-vähem omavanustest noormeestest minusse kasvõi kergelt armunud olid… Olin pikk ja väga sale, olles siiski õnnistatud silmatorkava rinnapartiiga. Mu nahk oli alati jumekas: võisin selle eest tänada nii geene, mis lasid päevitusel kergesti tekkida kui ka visadust kohati varakevadest saadik kohaliku järve ääres liivaluidete vahel päikest võtta. Ma kandsin tugevat meiki, pahmakat keemilisi lokke ja endaõmmeldud riideid, mille lõikeid kohandasin ema Burdade järgi. Usk oli moes, pealegi sai kirikust humanitaarabi, mille hulgast võis õige moodsaid hilpe leida. Ka kirikukooris käisin ma laulmas. See lihtsalt meeldis mulle, eriliselt usklik ma kindlasti polnud. Tegelikult tajusin, et silma heitis mulle ka kiriku noor pastor. Seega ei imestanud ma, kui ta mulle teatas, et kirikust läheb väike delegatsioon Ameerikasse, kohtuma meid humanitaarabi ja rahaga toetava sõpruskogudusega Põhja-Carolinas. Ma jumaldasin kõike ameerikalikku! Meie linnakesse oli just tekkinud videosalong, kus võis üsnagi värskeid USA filme vaadata. Ma nutsin, vaadates “Sündinud 4. juulil” hingestatud, kuid ratastooli aheldatud Tom Cruiseíga.
Seega, USA-sse me kõik neli, pastor, abiõpetaja, organist ning mina kirikukoori esindajana lendasime. Läbi Helsingi, kus jala maale, õigemini lennujaama põrandale pannes võisin öelda, et olen tõesti esimest korda elus välismaal ning New Yorgis, mis oli juba täielik kosmos. Inglise keel võis mul küll koolis viis olla, aga ühestki sõnast ma äkki enam aru ei saanud. Ka polnud ma iial varem näinud ühtki elusat mustanahalist inimest või asiaati, keda oli JFK-s äkki karjade kaupa. Pingutasin, et varjata, kuidas ma vaatan mustade krussis tumepruune juukseid või ootamatult valkjaid peopesasid. Asiaadid oma säutsumisega aga ajasid mind lihtsalt naerma, mida jõuga endas alla surusin.
Ja peale mitut pikemat ja lühemat lennureisi ning ajavahest uimastena olimegi kohal. Väikses linnakeses, kus kõik oli piinlikult puhas, teede ääres üllatavalt suured ja uhked eramajad (nagu Ameerika filmides!), aedades jooksmas suured sõbralikud koerad, kelletaolisi olin ka ainult filmides näinud. Siin kutsutakse neid kuldseteks hagijateks ning need on ülipopulaarsed perekoerad. Ühte taolisse majja sõbraliku koera ja veel sõbralikuma pererahvaga mind elama paigutatigi. Sai endale uhkete voldiliste ja tuttidega kardinatega magamistoa, mis oli üle poole meie Eesti korteri suurusest; koos vannitoaga, mis täis lõhnavaid pudeleid ja totsikuid. Ma polnud mujal kui kooliekskursioonil Kadrioru kunstimuuseumi näinud taolisi vanaaegseid pildiraame ega ka vähemalt esmapilgul sama antiikset mööblit. Siin üdini ameerikalikus kohakeses pidime veetma terve nädala, täis kohtumisi siinse kirikurahvaga ja minul isiklikult — kiriku noortekoguga. Lisaks grilliõhtud perekonnaga, pühapäevahommikune jumalateenistus, mis siinsele sügavalt usklikule rahvale oli nagu aamen kirikus (loll nali, ma tean!) ning autoekskursioonid naaberlinnadesse. Ahmisin kogu uut infot sisse nagu käsn, olles uutest muljetest eufoorias. Isegi kohalik hiigelsuur supermarket oli mulle võrdne käiguga lõbustusparki. Tundsin, kuidas mu inglise keel paranes iga tunniga, mu kõnesse ilmus sealt seni puudunud ameerikapärane intonatsioon ning loomulikult sain selle peadpööritava arengu eest absoluutselt kõigilt kiita, kellega kokku puutusin.
Tundsin, et nagu oma kodulinnas, olen ka siin muutumas üleüldiseks lemmikuks. Ja see oli imeline tunne! Mõtlesin, et olles “magus kuusteist”, nagu mulle nüüd öeldi, võin vallutada sõna otseses mõttes Ameerika.
George’iga kohtusin reisi neljandal päeval, kohtumisõhtul kiriku noortega. Tuli välja, et pikk, brünett ja laiaõlgne George elab minuga samal tänaval ja et ta vanematel on väike ehitusfirma, mille ta kavatseb üle võtta. Ning et ta on ülimalt õnnelik, kohtudes minuga, kauni tulnukaga teiselt poolt maailma, äsja oma lõpu leidnud Nõukogude Liidust. George kutsus mu samal õhtul kohtingule, mis oli klassikaliselt ameerikalik õhtu kinoskäigu ning hamburgeri ja jäätisekokteiliga kohalikus parimas kõrtsis, mida kohalikud nimetavad restoraniks. Südaöösel suudlesime minu pererahva maja ees tänavalambi valgussõõris ja ma võin vanduda, et meie tärkava armastuse laeng kustutas selle tervelt kolmeks sekundiks!
Hommikuks olin Georgeísse kõrvuni armunud ja tema minusse ka. Ülejäänud kolm päeva olime lahutamatud. Ärasõidueelsel õhtul teatasin meie pastorile, et sorry, mina ei tule Eestisse. Mina jään siia. Me abiellume George’iga!
Mäletan šokki tema poolt ja juttu, et niimoodi ikka ei saa, et elamisload, bürokraatia, ma olen nii noor ega tea, mida ma teen… Ma rikkuvat oma elu ära! Mind ootab haridus ja Tartu Ülikool ja panustamine oma noore Eesti Vabariigi arengusse. Ma ei tohi siia jääda!
Tegin seda siiski. Kuna sellest kõigest on möödas pea 28 aastat, siis ma ei mäleta enam, kuidas täpselt sellest bürokraatlikust kadalipust läbi tulime, igal juhul meie armastus ja abielu võitsid kõik takistused. Pulm oli kiriklik, muidugi mõista; mind kõigepealt võõrustanud perekond kinkis mulle nii mõõtude järgi õmmeldud pulmakleidi, profijuuksuri kui -meikija. Olin imeline pruut!
Järgnesid aastad täis tööd. Ma läksin kohalikku kiirsöögikohta ettekandjaks kohe, kui elamisluba käes ning töötasin end kiiresti üles, nagu nad oma reklaamides kinnitavadki. Reaettekandjast vahetusevanemaks, edasi restorani juhatajaks ning lõpuks suure rahvusvahelise kiirsöögiketi kohaliku harukontori juhiks. George töötas samal ajal oma perekonnafirmat üles. Meie olime Ameerika unelma kehastus. Varsti oli meil imeilus maja koos 30-aastase pangalaenuga ning sissetulek, mille puhul ei saanud keegi kahelda meie kindlas kuuluvuses USA keskklassi. Aastad lendasid märkamatult mööda, ikka töö, töö, töö ja veelkord töö tähe all. Jah, me ka reisisime korra aastas kahekesi, näiteks sõitsime Hawaiile ning igal teisel aastal jaanipäeva või laulupeo paiku Eestisse. Mis minu päritolu puudutab, siis unustasid meie väikelinna elanikkonna elanikud selle kohe, kui Eestis toimuv enam regulaarselt USA teleuudistesse ei jõudnud. Täpsemalt varsti pärast iseseisva vabariigi algusaastate möödumist. Ameerikaliku keelepruugi ja käitumisviisi aga omandasin uskumatult kiiresti.
Kui olin 30, meie tutvumise 14. aastapäeval, sündis meile imearmas, kauaoodatud tütreke.
Meie ilusa elu ja Ameerika unelma lõpu algus oli aga sama kui miljonitel teistel ameeriklastel. Majanduslangus. Aasta 2008. Inimesi hakati massiliselt vallandama, nad kaotasid oma kodud, armastatud ühepereelamud. Pank võttis panga oma… Korraga polnud George’i ehitusfirmal enam meie osariigis turgu ning ta oli sunnitud oma töötajad, kellest mitmed olid tema lapsepõlvesõbradki, vallandama. Varsti oli ta ka sunnitud oma firma pankroti välja kuulutama. Ma pole teda iial varem näinud nutmas. Ega ka hiljem mitte…
Mõnda aega elasime minu teenistusest, nähes kõvasti vaeva, et mu nädalapalga tšekkidest maksta nii pangalaenu osamakseid kui elektriarveid. Meie säästukonto, mis oli mõeldud meie lapse ülikooli jaoks. sai aastaga tühjaks. Nagu siin öeldakse, õppisin arvetega “žongleerima”, makstes korra pangalaenu, korra elektrit. Vahepeal lülitati viimane välja ja ma sain valusal kombel teada, et selle tagasilülitamine on sama kallis kui ühe kuu arve. Edaspidi maksin pigem elektrit, aga see maksis paraku veel valusamalt kätte. Olin oma siinsetelt sõpradelt kuulnud, et mõnikord ei juhtu aastaid midagi, kui pangalaenu pole makstud ja et paremate aegade saabudes on võimalik pangaga head suhted taastada. George saatis smal ajal lakkamatult CV-sid laiali, aga kahjuks oli 30-aastaseid kõrgharidusega mehi, kes meeleheites tööd otsivad, et oma perekonda üleval pidada, siinkandis liiga palju… Jah, mulle kinnitati, et majaga ei juhtu maksmata laenu pärast niipea midagi. Kahjuks see alati nii ei ole -- meie saime varsti ametliku teate, et pank on meie maja meie naabritele odavalt maha müünud ning meil on kõigest 48 tundi aega, et siit välja kolida.
Pakkides oma armsaid asju, perekonnafotodest hoolikalt valitud serviisideni, pappkastidesse, tundsin, et olen oma elu madalaimas võimalikus punktis. George jõi juba mitmendat klaasi viskit ning laps pakkis vaikides samuti oma asju kastidesse.
Mõtlesin, et mida me valesti teinud oleme? Olime ju mõlemad olnud head, töökad, usklikud, seadusekuulekad ameeriklased!
Peale majast ilmajäämist olime kogu perekonnaga ametlikult kodutud. Pidin meid kõiki, kaasa arvatud lapsi, käima linnavalitsuses kodututena registreerimas, muidu poleks nad meie piirkonna heas riigikoolis jätkata saanud. Paraku nüüd ilma igasuguse lootuseta kolledžile…
Kolisime treilerisse ja varsti sai George tööd. Samal ajal jäin mina uuesti rasedaks. Kahte last olime alati tahtnud ja abordile mõelda ei lubanud meie usulised veendumused. Aga elu muutus peale Goerge’i tööleidmist üha talumatumaks. Varsti pidi George tõusma iga hommik kell pool neli (jah, te lugesite õigesti!), et sõita viis miili raudteejaama, et minna rongi peale, et minna veel bussi peale, et siis jalgrattal vändata oma uude töökohta. Neli tundi ühte pidi, neli tundi tagasi. Iga päev, et teha vähenõudlikku transporditööd ühe tuntud erakolledži sööklas. Mina aga riivisin odavat pesuseepi, et säästa pesupulbri pealt. Kogusin kuponge, et säästa toiduainete ja esmatarbekaupade pealt. Võtsin kasutusele kõik nooruses Eestis omandatud oskused: kuidas keeta moosi, kuidas parandada riideid. Kõik ikka selleks, at kasvõi natukenegi odavamalt läbi saada.
George’i tervis ei pidanud sellele magamatusele ja pingele kaua vastu. Äkksurm. Mina arvan, et tegelikult murdis ta südame teadmine, et ta ei saa oma lastele kindlustada paremat elu. Et me kõik oleme äkki langenud sügavasse vaesusesse. Et Ameerika ja ameerikalikud väärtused on meid kõiki alt vedanud. Ja mitte ainult meie peret… Ma vaatan jätkuvalt uudiseid. Olen kursis, et paljud ameeriklased ei tõusnud kunagi üles sellest majanduslikust mülkast, kuhu majanduslangus nad üle kümne aasta tagasi tõukas.
Ja siin ma nüüd olen. Trailer trash. Elus läbikukkunud inimene. Kahe lapsega lesk. Mu kunagisest ilust pole enam kübetki järel. Ma olen halliks läinud, mu harjumus päevitada on siinses igaveses suves (Eesti mõttes!) mu näkku söövitanud sügavad kortsud ja mu kunagisest modellilikust saledusest on saanud vanainimeselik kõhnus. Mu jalgadel on veenilaiendid ja mu büst on ära vajunud. Ma kannan peamiselt dresse. Restoranikett koondas siitkandist sadu inimesi ning paraku ka mind. Mulle öeldi, et minus ei ole enam seda innustavat sädet. Lisaksin mürgiselt, et minus polnud enam endist efektset, “kaubanduslikku” välimust.
Ma töötan nüüd nõudepesijana kunagise konkurendi, teise tuntud kiirsöögiketi restoranis. Ma olen läbipõlenud Ameerika unelm. Olen Ameerika õudusunenägu! Et ka läbipõlenud kunagine värske Eesti Vabariigi noor patrioot ning selle luhtaläinud tulevikulootus, ei tea õnneks siin enam mitte keegi.
