Liisa Pakosta: miks soosime võõraid pühakunimesid ja tõrjume vanu eesti nimesid, mis ei viita soole?

Nimeseaduse uuendajate soov kõrvaldada kasutusest soota nimed on nii kange, et selle eest ollakse valmis ohverdama üks eesti kultuuri ja keele vanemaid ja kaunimaid väärtusi.

„Kudas, kudas? Kolumb – Kri -?” Sellest köstri küsimusest härra Kiirele saavad eesti komberuumi inimesed kohe aru. Saksik katse panna Jorh Aadnieli noorimale vennale mitte eesti, vaid võimalikult võõrapärased eesnimed lõbustab meid tänapäevani.

Juba ülemöödunud sajandi lõpus olid Eestis pühakutelt laenatud võõrapäraste eesnimede kindlalt lisandunud taaselustatud muistsed nimed. Selliseid nimesid oli laenatud juurde Soomest ja eestikeelsest kirjandusest ning uusloominguna loodud hulk uusi ilusaid eestikeelseid nimesid. Tsaaririigi ukaasid eesnimedega ei tegelenud, nii et köster võttis Kiirte pere otsuse muutmiseks oma autoriteedi appi: „Kui te valiksite vast mõne teise... sest... need ei ole ikke kohased ja ei lähe mitte. Vast ütlete seda oma abikaasale, võib-olla on temal veel teisi nimesid valmis mõeldud.”