Indoneesiast lendasime Singapuri ning meil oli 3 päeva aega enne edasilendu Filipiinidele. See tundus täpselt paras, et avastada seda multikultuurset linnriiki. Maandusime Singapuris õhtupoolikul. Kaija oli taas leidnud Couchsurfingust meile öömaja ja Nizar, meie võõrustaja, tuli meile lennujaama vastu.

Enne kui aga riiki siseneda saime, tuli meil üle elada korralikult sehkendusi. Olime küll kuulnud Singapuri kohta, et seal peab väga ettevaatlik olema, mida riiki sisse tuua. Reegleid kasvõi kogemata rikkudes tuleb tasuda kopsakas trahv ja on isegi risk, et pannakse trellida taha. Teadsime, et Singapuri ei tohi sisse tuua lisaks tavapärastele alkoholi ja narkootikumide piirangutele veel ka näiteks nätsu. Seega hävitasime eelnevalt kõik nätsud. Mida me aga ei osanud arvata, oli tõsiasi, et satume pipragaasi tõttu pahandusse. Olime juba läbi turvakontrolli ja tolli ning viimasel hetkel, kui tahtsime pagasialalt väljuda, saadeti meie pagas uuesti veel kontrolli. Arvasime, et sellega on asi tehtud, sest midagi me ju rikkunud ei ole… Siis küsis aga üks tolli töötajatest, et ega meil ei ole pagasis juhuslikult üht järgnevatest esemetest ja pildil, mis ta meile näitas, oli pipragaas. Meid on terve reisi jooksul saatnud 2 pipragaasi, üks suurem ja teine pisem. Kuna Jaanuse kotis oli tema pipragaas üsna märgatavas kohas ja ta arvas, et ehk turvakontroll oli seda märganud, siis ta mõtles, et mis seal ikka ja andis märku, et tal on pipragaas. Arvasime esialgu, et see lihtsalt võetakse meilt ära ja meid lastakse sama targalt minna. Kahjuks nii libedalt meil ei läinud.

Meid saadeti tollist eraldi ruumi, kus öeldi, et peame ootama politseid. Sel hetkel läks meil olemine juba üsna kõhedaks. Ruumis, kus me olime, olid sildid seinal, et Singapuri tolli reegleid rikkudes algavad trahvid 20 000 Singapuri dollarist või aastaaegne vangistus. Veel kõhedamaks tegi olemise see, et Kaija pipragaas oli meil veel endiselt kotti peidetud ja hoidsime hinge kinni, et meie kotte uuesti läbi ei otsitaks. Lõpuks politsei tuli ja pidime täitma hulganisti pabereid ja selgitama, miks meil on pipragaas kotis. Tundus, et selgitus, et see on meil enesekaitseks, oli piisav, et pääseda siiski hullemast. Pidime aga allkirjastama paberi, kus oli selgelt kirjas, et korduva reeglite rikkumise puhul meil enam nii lihtsalt ei lähe. Õnnega pooleks läks seekord hästi, aga edaspidi Singapuri sisenedes peame kahjuks valmis olema põhjalikuks läbiotsimiseks.

Õnneks oli meie võõrustaja väga kannatlik ja ootas kogu selle aja, et saaksime oma mure lahendatud. Majutuskohta jõudes selgus, et Nizari kodu puhul on tegemist tõelise Couchsurfarite mekaga. Lisaks meile oli 4-toalises korteris veel üks Poola paar, Saksa ja Vietnami neiu ning Itaalia kutt. Esimesed paar ööd magas Kaija tüdrukute toas koos sakslase ja vietnamlasega ning Jaanus sai endale elutoa diivani. Kuigi korteris oli rahvast palju, siis Nizari kodu oli siiski hubane ja tundsime end seal hästi.

Esimese asjana viidi meid tutvuma kohaliku food courti ehk meie mõistes söögiplatsiga. See on tüüpiline koht, kus kohalikud söömas käivad. Valida saab mitmekümnes erinevas putkas valmistatava aasia- või isegi euroopapärase toidu vahel, mis ei maksa enamasti rohkem kui 3-4 eurot. Saime kohe esimesel õhtul korraliku toiduelamuse.

Õhtul kutsus Nizar meid tema lemmikut kohalikku bändi kuulama. Kuigi olime lennust tsipa väsinud, siis otsustasime siiski minna, sest lootsime, et saame kohalikku live-muusikat nautida. Live-muusikat kuulsime küll, aga tegemist oli siis coverbändiga, kes laulis publiku soovil tuntud muusikat. Sellegipoolest tantsisime end täitsa higiseks ja meeleolu oli mõnus.

Järgnevad paar päeva olime planeerinud linna avastamiseks. Käisime kuuma ilma trotsides läbi enamiku Singapuri olulisematest vaatamisväärsustest: Little India, Chinatown, Haji lane, Arabic street ning seal paiknevad mošeed, Marina Bay, Gardens by the Bay, Clarke Quay jne.

Kuna Singapur on ümberkaudsetest Aasia riikidest oluliselt kallim, siis proovisime vältida kohti, kus on sissepääsutasud. Õnneks leiab Singapuris ka piisavalt tegevusi, mis ei maksa midagi. Metroo on samuti ringi liikumiseks üsna odav ning toidu peale ei kulunud ka eriliselt palju, kuna einestasime enamasti ikka nendel samadel food courtidel. Kesklinnas olid parimad neist meie hinnangul Lau Pa Sat Food Court ning Maxwell Hawker.

Kui Singapuris juba olla, siis meie soovitusel võiks kindlasti käia vaatamas Gardens by the Bayl olevat valgusetendust ning Marina Bay purskkaevu ning laserietendust.

Singapur on tuntud ka selle poolest, et seal asub mitmeid kõrghooneid, mille katusel on bassein ja imeline vaade merele. Uurisime ka ise, et kui kallis siis oleks kuulsas Marina Bay Sands Hotellis ööbimine, et pääseda kuulsa laevakujulise hotelli katuse Infinity pooli ehk nn lõputusse basseini. Avastasime, et selleks tuleks vähemalt 300-400 eurot välja käia ja meie eelarvega ei läinud see kuidagi kokku. Leppisime sellega, et järgmisel korral Singapuri sattudes teeme selle siiski ära ning lohutuseks läksime lähedal asuva kontormaja katusele, kus asub kohvik Level33. See on üks vähestest kohtadest, kus saab kohvi ja kokteili eest nautida vaadet kogu Marina Bayle.

Samuti on turistidele tasuta sissepääs Marina Bay Casinosse (kohalikud peavad sisse saamiseks tasuma lausa 150 taala – Singapuri valitsus ikka oskab oma inimestele pahesid keelata). See kasiino on tõeline mängupõrgu, kus ei näe ühtegi akent ega kella, et inimeste ajataju kaoks totaalselt. Külastajatele pakutakse snäkke ja karastusjooke, et nad seal end võimalikult hästi tunneks. Kaija sai seal samuti 10 dollarit kenasti maha mängitud.

Singapuris õnnestus meil ka kohtuda mõne sõbraga. Nimelt Jaanuse sõber Maiko juhtus samal ajal oma start-upi asjus seal olema. Oli tore üle pika aja kellegi kolmandaga eesti keelt rääkida.

Samuti kohtusime ühe Jaanuse endise äripartneri Chrisiga ning tema abikaasaga ja käisime nendega East Coast Lagoon Food Village'is söömas. Saime esimest korda maitsta kuulsat Singapuri tšillikrabi.

Sellest kõigest oli aga ehk kõige põnevam Singapuri igapäeva elu-olu kohta kuulda kohalikelt. Nimelt on Singapuri valitsus kohalike elu küllaltki ära reguleerinud ja paljud asjad, mis on meile iseenesest mõistetavad, on Singapuris mõeldamatud. Näiteks auto ostmine on meeletult kallis maksude tõttu. Tavapärase Toyota eest tuleb välja käia kuni 70 tuhat Singapuri dollarit. Tegemist on maailma kõige kallima riigiga, kus autot osta. Ja korterit saab osta vaid siis, kui oled abielus või samuti väga rikas.

Töö saamine välismaalasele on samuti keeruline, kuna tahetakse eelistada kohalikke inimesi. Küll aga, kuna Singapur on tuntud laevandusettevõtete- ning finantskeskus, siis nendesse valdkondadesse on läbi rahvusvaheliste firmade tööpakkumisi ehk mõnevõrra lihtsam saada. Samas riik piirab hoolega just tippspetsialistide sisse rännet.

Kokkuvõttes nautisime Singapuris veedetud lühikest aega. OIime positiivselt üllatunud ning tegemist on ühega vähestest suurlinnadest, kus meile tegelikult ka meeldis olla. Singapur on väga roheline linn. Puid ja taimi kohtas igal sammul. Ühistransport on mugav, kiire ja suhteliselt odav. Samuti meeldis meile mitmekesisus paljude erinevate kultuuride ja linnaosade näol.

Vaata ka galeriid:

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Polarstepist saad jälgida nende asukohta hetkel — vaata SIIA!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!