"Ma just vaatasin Marju Lepajõe kõnet Postimehe arvamusliidrite lõunal ja mul on jube kahju, et Marju loengutest ei ole salvestisi," sõnas Hussar. Ta lisas, et Lepajõe oli vaieldamatult humanitaarteaduste vallas Eesti absoluutne tipp. "See, kuidas ta mõtestas maailma ja kuidas ta leidis alati õiged sõnad protsesside kirjeldamiseks, see on midagi sellist, mida mina ei ole rohkem kohanud."

Hussar pidas Lepajõed väga inspireerivaks õppejõuks. "Ta oli samal ajal hästi lihtne ja inimlik. Tema jaoks ei olnud sellist õpilase ja kõrgema seisuga õppejõudu. Tema jaoks oli õpilase ja õpetaja suhe ja ta pidas seda väga tähtsaks," selgitas Hussar.

"Isegi siis, kui Marju pidi eksamit vastu võtma, läksid eksami arutelud tihtipeale laiemaks vestluseks, mõttevahetuseks ja mõnikord ka vaidluseks," sõnas Lepajõe endine tudeng. "Seetõttu oli temaga iseäranis põnev nii loengus kui eksamil."

"Marju oli kindlasti täiesti unikaalne. Ma ise näen seda, et Marju Lepajõest on tekkinud täna mitmesse kohta auk, mida on väga keeruline täita. Kindlasti sai Eesti teoloogia väga suure kaotuse."

Marju Lepajõe sündis 28. oktoobril 1962. aastal. Ta lõpetas Tartu ülikooli filoloogiateaduskonna eesti filoloogia erialal 1985. aastal. Aastail 1988–1991 oli ta statsionaarses aspirantuuris klassikalise filoloogia erialal Leningradi riikliku ülikooli klassikalise filoloogia õppetooli juures.

1996 kaitses ta klassikalise filoloogia magistrikraadi Tartu ülikoolis ning 19. märtsil 2018 kaitses oma doktoriväitekirja.

1985–1988 töötas Lepajõe vanemraamatukoguhoidjana Tartu ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas. 1992–1993 oli ta assistent Tartu ülikooli klassikalise filoloogia õppetooli juures ning 1993–1998 ladina ja kreeka keele lektor Tartu ülikooli usuteaduskonnas.

Alates 1998. aastast on ta Tartu ülikooli usuteaduskonna kirikuloo teadur, seejuures 1998–2001 ajaloolise usuteaduse ja ladina keele õppetooli hoidja.

Ta oli külalisuurija mitme välisülikooli juures (Fribourg, Göttingen, Freiburg, Oslo, London).

Marju Lepajõe on pälvinud Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali artikliauhinna (2010), Valgetähe V klassi teenetemärgi (2015) ja Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna (2018).