Mu vanemad on rikkad, väga rikkad. Eesti rikaste edetabelis üsna tipus troonivad rikkad. Rikkad ja tuntud. Ja mina olen nende andekas tütreke, kes tegi mingi hetkeni kõik õigesti ja siis keeras oma elu perse. Kelle psüühika ei pidanud maailma ühele tippülikoolile lihtsalt vastu. Liiga suur pinge ja pingutus, noh! Ma tean, et mu vanemate sõbrad klatšivad mind oma kokteiliõhtutel ja dineedel ning räägivad minuga juhtunust just sellist versiooni. Tean, et umbes niimoodi räägivad minust ja mu õnnetusest Ameerikas ka mu vanemad ise. Ma tean, et paraku, nii usutavalt kui see ka ei kõla, pole see kogu lugu. Seda, mis minuga Yale’is juhtus, tean siiski ainult mina ise. Ja David.

Ma valisin väga ootuspärase, samas absoluutselt mitte tulutoova eriala. Ameerika 20. sajandi kirjanduse. Kuna olen tegelikult varasest noorusest oma südames teadnud, et äri — see ei ole minu jaoks. Jätan hea meelega meie perekonnafirmad kunagi, kui mu vanemad enam ei jaksa neid igapäevaselt juhtida, oma nooremale vennale. Andre on sellel alal läbilöömiseks sündinud: ta on elavaloomuline ja energiline; nutikas, aga mitte sügav. Selline pealiskaudne “teoinimene”. Mina olen “vaimuinimene”: olen introvertne, armastan olla omaette ja süveneda millessegi nii spetsiifilisse ja kasutusse nagu Ernest Hemingway Aafrika-teemaliste novellide looduskirjeldused. Minu esimese kursusetöö teema…

Õnneks sattusin Yale’i ülikoolilinnakus samasse tuppa tütarlapsega, kes on väga minu moodi. Anne on samuti rikkast perekonnast, aga nende käes on nende varandus juba kolm-nelisada aastat ning talle on mingis suvepulmas Hamptonsis nähvanud teine taoline pärijanna pärast mitut ülearust šampanjaklaasi, et vaevalt Anne’i esivanemad ikka selle Mayfloweriga esimeste uusasukate hulgas Ameerikasse saabusid, nagu nende perekonnalegend väidab… Veetsime Anne’iga mõlemad suurema osa oma esimesest ülikooliaastast Yale’i raamatukogus ning muuseumis, lugedes tundide viisi kirjandusklassikute esmatrükke ning imetledes 19. sajandi inglise maalikunsti.

Lõunal käisime koos ülikooli raamatukogu kohvikus — ja tegime omavahel nalja sealse menüü üle, mis muutus üha hipsterlikumaks. Nagu ka tudengid! Meid kumbagi Anne’iga ei huvitanud ei 1980ndate disainerriided ega nende võimalikult imelik kokkusobitamine, käsitööõlu, kanep ega retrobändid.

Ülikooli raamatukogu kohvikus Davidile silma jäingi. 50-aastane hoolitsetud välimusega ning sportlik mees, kergelt hallinevate meelekohtade, disainerprillide ja kalli kampsuni ja veel kallimate hästiistuvate teksadega. Seksika professori tüpaaž, kelletaolisi mängivad filmides keskikka jõudnud staarnäitlejad. Ja mina, 19-aastane naturaalselt blond põhjamaine neiu, üleni mustas. Meigita ja võimalikult lihtsas riietuses. Loomulikult poleks professor David tohtinud minuga mingit suhet alustada. Veel vähem mind oma armukeseks võtta, olles ise abielus ning kolme tütre isa. See on kõikides USA ülikoolides absoluutselt seadusevastane ning viiks igasuguse ülikooliõppejõukarjääri järsu lõpuni kogu riigis! Lisaks suure tõenäosusega ebameeldiv skandaal ülikoolilinnakus, lahutus, siis juba probleemid pangalaenu tasumisega (suur-suur õppelaen!) ja ühtlane majanduslik allakäik tema perekonnale Yale’is kuuluva maja müügini… Ühesõnaga, suur ja üsna lahendamatu jama oli Davidit ees ootamas minu võrgutamise korral. Aga ta tegi seda. Võrgutas minu. Ülimalt romantiliselt pealegi.

David lõi endale Gmailis salakonto ning hakkas mulle luuletusi saatma. Siis kutsus ta mind juba endaga salaja New Yorki kohtingule. Sõitsime sinna eraldi, kumbki kaks tundi rongiga. Kohtusime Grand Centralis ning läksime siis metrooga Central Parki jalutama või tuiasime käest kinni ja vahepeal suudeldes Metropolitani muuseumis ringi. Tundide viisi! Rääkimata kasutatud raamatute poodides, kus meie mõlema jaoks kadus ajataju täielikult. David võttis meile iga kohtumise lõpetuseks toa Hiinalinnas, kus veetsime kaks-kolm tundi teineteise embuses, enne kui ülimalt konspiratiivselt Yale’i tagasi sõitsime. Nii kestis see terve eelmise aasta oktoobri, novembri ja tüki detsembritki, enne kui Eestisse jõuluvaheajale tulin. Umbes üks, paremal juhul kaks kohtumist nädalas. Olenes see aga Davidi leidlikkusest: kui palju ta suutis oma naisele põhjendusi välja mõelda, miks ta tema töö jaoks ülimalt hästi varustatud Yale’ist jälle lahkuma peab. Tean, et ta väitis oma abikaasale, et intervjueerib nüüdseks pensionil olevaid olulisi kirjastajaid ja toimetajaid New Yorgis.

Jaanuaris Davidi salakontolt mulle enam ühtki kirja ei tulnud. Küll aga kirjutas mulle tema ametlik abikaasa täiesti ametliku kirja, kus ta ütles, et kui ma ei taha, et tema mehe elu ja professorikarjäär Yale’is täielikult häviks, pean ma sealt ülikoolist viivitamatult lahkuma. Vastasel juhul saab rektoraat kõik teada! Ta rääkis ka enda ja Davidi lastest, kes oma isa väga armastavad ja kes nende lahutuse korral, mis skandaalile kahtlemata järgneb, isa enam kuigi tihti ei näe.

Samal õhtul, kui oma toas kivikujuna istusin, suutmata isegi nutta ja tundes, et olen absoluutselt nurka surutud, ilmus mu ukse taha ka Davidi abikaasa Rochelle isiklikult. Kaunis ja pikk mulatitar, väga hästi riides. Ühtlasi purjus ja vihane. Nüüd väljendas ta kõike seda, mida mulle kirjas oli viisakas ja ametlikus kõnepruugis öelnud, kriisates. “Sa Ida-Euroopa lits! Kas sul seal Venemaal mehi ei ole!?! Tudenginolke ka pole, keda keppida? Kuradi libu! Ma tapan su ära! Sina, lits, tahad minu meest omale!?!”

Kohe ilmus meie tuppa suurt kasvu turvatöötaja, kes Rochelle’i füüsiliselt kinni hoidis kuni politsei saabumiseni. Tormas kohale ka Anne, kes rüselust ja jätkuvalt kriiskavat Rochelle’i vaadates abitult nutma puhkes ning samas minema jooksis. Oma siinset parimat sõbrannat ei näinud ma enam kunagi. Sest samal ööl üritasin ma end sealsamas ühikatoas kardinapuu külge üles puua, olles enne joonud pool pudelit viskit. Muidu ei joonud ma, erinevalt teistest tudengitest, mitte kunagi…

Yale’ile ei meeldi tudengid, kes oma elu kallale kipuvad. Üldiselt ei anta selles koolis vaimse tervise probleemide korral teist võimalust. Tagasitulekut peale sellist ekstsessi enam ei ole. Ma pole päris kindel, kas keegi Yale’is sai teada minu ja Davidi afäärist, kas Rochelle midagi meie kohta lekitas või mitte. Pole kelleltki küsida ka.

Igal juhul teavitati juhtunust minu ema ja isa Eestis ning minu tudengikindlustusele USA kahtlase meditsiinisüsteemi tingimustes mitte lootma jäävad ning ülimalt praktilised vanemad tulid mulle paari päeva pärast ise järele. Mind eskorditi nende poolt koju.

Nüüd elan vanemate majas ning ei tee mitte midagi. Mu ema on öelnud, et kardab mind kuhugi teise ülikooli lubada. Ta kahtlustab võõrast keskkonda ning sisseelamise pingeid. Arvan, et kui ma pole veel mõnda aega kuigi depressiivset muljet jätnud ning sama kinnitab minu psühhiaater, võin järgmisel aastal minna Tartu Ülikooli. Ma pole veel kindel, mis eriala valida. Kindlasti midagi sellist, mis minimaalselt meenutab Ameerikat, kirjandust ning seksikat professorit Davidit. Tahan oma Yale’i deemonite eest põgeneda võimalikult kaugele!