Kõrgkoolide rahastamine: kolm inseneri võrdub üks helilooja
Kõrgkoolide õppejõud ja teadlased väljendavad protestidega pahameelt, et valitsus ei tõstnud teadusrahastust ühe protsendini SKP-st. EKRE esimees, siseminister Mart Helme seevastu süüdistab Tallinna ülikooli kvaliteedi puudumises, propagandaasutuseks olemises ja hobusevaraste koolitamises.
Teadlaste pahameele ja Helme rünnakute kontekstis analüüsis Eesti Päevaleht kõrgkoolide rahastamismudeleid: siinses loos on lahti kirjutatud õppetöö rahastamine, edaspidi teadustööde rahastamisest. Mille eest ja kui palju saavad kõrgkoolid riigieelarvest raha õppetöö jaoks?
Rahastamisel on vaieldamatu mõju kõrgkoolide ja seal töötavate ja õppivate inimeste käitumisele. Tasub meenutada kasvõi aega, mil kõrgkoolid said raha vastuvõetud üliõpilaste arvu alusel – mida rohkem üliõpilasi, seda enam raha. Lõpetamiseni jõudmine polnud rahalises mõttes oluline. Kunagine pearahasüsteem lõi pinna, kus nii üliõpilaste arv kui ka katkestajate protsent kasvas taevani.
Milliseid arenguid soodustab aga alates 2017. aastast kehtiv kõrgkoolide rahastamismudel? Milline võiks kõrgharidusmaastik välja näha aastate pärast eeldusel, et rahastamismudel ei muutu?
Vaatluse all on ainult need riigieelarvest raha saavad kõrgkoolid, mis kuuluvad haridus- ja teadusministeeriumi haldusalasse. Sisekaitseakadeemia ja kaitseväe ühendatud õppeasutused kuuluvad mujale. Lisaks tuleb meeles pidada, et akadeemilised ülikoolid, erinevalt rakenduskõrgkoolidest, saavad lisaks õppetööle ka teadustööde jaoks riigieelarvest raha.
Poliitikud määravad üldsumma, aga mitte selle jagunemise kõrgkoolide vahel
Riigieelarvest tuli kõrgkoolidele õppetöö läbiviimiseks 2019. aastal 148 miljonit eurot. Kuidas raha kõrgkoolide vahel jaguneb ehk mitu eurot saab üks ülikool ja kui palju mõni teine, on puhtalt arvutuslik. Poliitilistele tõmbetuultele või ametnikega läbirääkimistele siin kohta pole.
Vaata rahastusmudelit ja selle lõpptulemust järgnevalt graafikult.
Raha võib väheneda isegi siis, kui näitajad paranevad
Selle asemel, et panna kõrgkoolid ületama oma eelnevate aastate näitajaid või saavutama mingit ideaali, õhutab rahastusmudel kõrgkoole omavahel konkureerima. Aastate lõikes on oluline parandada oma näitajaid rohkem kui teised kõrgkoolid või langeda vähem kui teised. Piltlikult: isegi kui joosta olümpial maailmarekord, võib ikkagi viimaseks jääda kui konkurendid parandavad rekordit veelgi enam. Saab ka vastupidi: võid kasvõi roomata üle finišijoone, ent kui teised ei jõuagi lõppu, siis kogu võiduraha kuulub ikkagi sulle.
Faktiliselt leidub juhtumeid, kus kõrgkooli tulemusnäitaja on paranenud, ent saadav raha on vähenenud. Näiteks Tartu ülikooli välismaal õppimas käinud üliõpilaste protsent kasvas 2018. aasta 2,3 protsendilt aasta hiljem 3,5 protsendile, ent raha vähenes 653 tuhandelt 641 tuhandele, kusjuures jagatav raha samal ajal kasvas. Põhjus on selles, et teised kõrgkoolid suutsid aastaga välismaale senisest veelgi enam üliõpilasi läkitada. Kui varem saatis Tartu ülikool keskmisest enam üliõpilasi välismaale, siis enam mitte.
Leidub ka juhtumeid, kus kõrgkoolil on ideaalne näitaja, enam paremat saavutada ei ole võimalik, ent ikkagi kaotab kõrgkool eelmise aastaga võrreldes raha. Näiteks kõik Tallinna tehnikakõrgkooli üliõpilased õpivad neil erialadel, mis HTMiga on kokku lepitud, ent varasema 227 tuhande euro asemel sai kool 2019. aasta riigieelarvest 211 tuhat eurot. Põhjus on selles, et teiste kõrgkoolide vastav näitaja paranes aastaga ning nad said tehnikakõrgkooli arvelt raha juurde.
Ühed võidavad, teised kaotavad
Mitu protsenti rahast kõrgkool saab, võib tulemusnäitajate lõikes märkimisväärselt erineda. Nii näiteks saab Tallinna tehnikaülikool enam kui kolmandiku sellest rahast, mis jagatakse kõrgkoolide vahel haridusteenuste müügi alusel, aga ainult 12% sellest rahast, mida jagatakse välisriigis õppivate üliõpilaste pealt. Rahasse arvutatuna tähendab see TTÜle pea 300 tuhande eurost kaotust.
Osakaalude omavahelised võrdlused juhatavad kätte need valdkonnad, mis kõrgkoolis on hästi arenenud ja need, mis halvasti. Võrrelda saab kõrgkooli osakaaluga baasrahastuses, mis peegeldab kõrgkooli turuosa varasemal kolmel aastal. Kui kõrgkool saab mõne tulemusnäitaja alusel jagatavast rahast suurema protsendi kui ta saab baasrahastusest, siis see näitab, et tema tulemusnäitajad on keskmisest paremad. Kui baasrahastuses on aga osakaal suurem kui tulemusnäitaja alusel jagatavas summas, siis see tähendab, et tulemusnäitaja on keskmisest kehvem. Sama loogika kehtib ka siis, kui kõik kuus tulemusnäitajat kokku liita.
Jooksva aasta tulemusnäitajad mõjutavad ka tulevaste aastate rahastamist. Mida suurema protsendi kõrgkool saab sellel aastal, seda suurem on ka tema osakaal tuleva aasta baasrahastuses ning mida kõrgem on osakaal baasrahastuses, seda rohkem raha tagavad ka keskmised tulemusnäitajad. Keskmisest paremad tulemusnäitajad panevad lumepalli mäest üles veerema, keskmisest kehvemad tulemusnäitajad aga alla.
Järgenvatel graafikutel täpsemalt.
