Eurostat koostas 2017. aasta andmete põhjal uuringu, mis keskendub materiaalsetele elutingimustele Euroopa Liidu riikides. Uuringus seisab, et raha piirab sageli inimese heaolu, valikuid ja võimalusi. Samuti tuleb elutingimuste hindamise juures võtta arvesse materiaalset ilmajäetust ja majapidamistingimusi, millel on inimese heaolu käsitlemisel suur roll.

Euroopa Liidu poliitika keskendub vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisele. Sellegipoolest on mitmetes Euroopa Liidu riikide materiaalsetes elutingimustes märgata lahknevusi ja ebavõrdsust, seda ka riigisiseselt.

Üldiselt on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse risk suurem Euroopa lõuna- ja idaosas ning madalam lääne- ja põhjaosas. Palgalõhe on väiksem põhjamaades ja Beneluxi riikides ehk Belgias, Hollandis ja Luksemburgis ning suurem Lõuna- ja Ida-Euroopas, aga ka Baltimaades.

Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse risk

Pisut üle viiendiku (21 protsenti) Eesti elanikest elasid 2017. aastal vaesusriskis. Pea 17 protsenti Euroopa riikide elanikest seisid silmitsi vaesusega ehk nende sissetulek oli väiksem kui 60 protsenti riigi keskmisest sissetulekust. Samuti oli suur vaesusrisk Lätis (22.2 protsenti) ja Leedus (22.9 protsenti), Soome vaesusrisk oli aga vaid 11.5 protsenti ehk üks madalamaid Euroopa Liidus.

2017. aastal elas Euroopa riikides peaaegu 113 miljonit inimest vaesusse või sotsiaalse tõrjutuse riskis. 2008. aastal püstitati eesmärk, et 2020. aastaks on neid inimesi vähemalt 20 miljonit vähem. 2017. aastaks vähenes selliste inimeste arv vaid kolme miljoni võrra.

Materiaalses ilmajäetuses elavatel inimestel on väga piiratud ressursid ja nad puutuvad kokku vähemalt nelja ilmajäetuste näitajaga üheksast. Ilmajäetuste näitajad on üüri- ja kommunaalkulude tasumine, kodu piisavalt soojas hoidmine, ettenägematud kulutused, üle päeva liha, kala või nendega samaväärsete valkude söömine, nädalane puhkus eemal kodust, auto, pesumasin, värviteler või telefon.

Tööintensiivsus võrdleb töötatud kuude arvu ja maksimaalset kuude arvu, mida töötamisele sai kulutada. Tööintensiivsus puudutab leibkonna tööealisi ehk 16-64-aastaseid inimesi.

Ekvivalentnetosissetuleku kasv

Eestis kasvas ekvivalentnetosissetulek 2008. aastast 2017. aastani 65%, mis on üks suuremaid kasve Euroopa Liidus. Ekvivalentnetosissetulek on sissetulek leibkonnaliikme kui tarbimisühiku kohta, mille arvutamiseks jagatakse leibkonna sissetulek liikmete tarbimiskaalude summaga. Seejuures annab ekvivalentsuurus igale leibkonna liikmele kaalu vastavalt vanusele. Ekvivalentnetosissetulek kasvas küllaltki hüppeliselt lisaks Eestile ka Rumeenias (73 protsenti), Poolas (64 protsenti), Bulgaarias (58 protsenti) ja Slovakkias (56 protsenti). Uuringus arvestati nende inimestega, kelle sissetulek on riigi keskmisest vaid pool, mis tähendab, et need kodanikud ei saa endale põhivajadustest rohkemat lubada.