Eesti alkoholipoliitika alguseks võib pidada 2010. aastat, leiab Aaben. Sellest ajast on esimene alkoholiga seotud strateegiliselt läbi mõeldud riiklik dokument. Alkoholipoliitika dokument sisaldab paljusid eri valdkondi: aktsiisid, reklaam, teavitustöö, ravisüsteem, piirikaubandus, ennetus, illegaalne turg ja muu. Kokku kümme teemavaldkonda. Alkoholipoliitka on kompleksne ja sellisena tuleks seda ka vaadelda.

Eesti alkoholipoliitikat tegid õlle- ja viinatootjad

Kui võrrelda Eesti ajaloo pikkust teadmisega, et alles viimased neli-viis aastat on meil päriselt alkoholiravi olemas (ja mitte lihtsalt võimalus minna Wismarisse, kus inimene sisuliselt läbi loputati ja tagasi tänavale saadeti), on näha, et kõik ongi siin veel lapsekingades. Kõigel on omad põhjused. “Kui Eesti iseseisvaks sai, oli ta uus avanev turg, tulid longerod ja muu. Tulid ka välismaised alkoholitootjad, kes ostsid Saku ja Tartu õlletehase. Võib julgelt öelda, et piltlikult öeldes tegi esimesed 20 aastat Eestis alkoholipoliitikat Carlsberg,” nendib Aaben.

Just suured alkoholitootjad on Euroopas läbi lõiganud nii mõnegi poliitiku karjääri. “Terviseametnike ja poliitikute vastas on suured eelarved ja suurepärased suhtekorraldajad, suurte firmade suur kogemus. Ka alkoholitootjad on öelnud, et suure osa esimesest alkoholireklaamiseadusest kirjutasid nad ise,” ütleb Aaben. Poliitikute jaoks on alkoholiga seonduvad teemad olnud äärmiselt ebapopulaarsed ja neid eelistatakse pigem mitte puutuda. “Ossinovski ees müts maha, et ta vähemasti julges. Läks nagu läks, ta maksis selle eest oma hinna, aga sellist julgust paljudel poliitikutel ei ole,” leiab Aaben. “Varem oli maksimaalne asi, milleni jõuti: et vaja oleks teadlikkust. See on põhimõtteliselt sama, mis öelda, et ärme tee üldse mitte midagi.” Sotsiaalsed reklaamid on vastastikku igapäevaste reklaamidega, mis tegelevad ju samuti teadlikkusega. See teadlikkus on: et alkoholi tarbida on lõbus. “Raske on sellele igapäevasele “teadlikkuse tõstmisele” vastu saada reklaamiga kaks korda aastas, mis ütleb, et “lisaks sellele, et alkoholijoomine on fun, võib see su ära tappa,” ütleb Aaben.

Asi, mis teda alkoholipoliitikast rääkimise puhul tõeliselt häirib, on see, kui inimesed kurdavad, et riik tuleb ja võtab oma karvase käega neil alkoholipudeli käest. “Mitte keegi ei reguleeri ega piira, palju sa jood!” ütleb ta. Riik reguleerib hoopis turgu, seda, kuidas alkoholi saab müüa, kuidas reklaamida, palju ta maksab. “Kui see karvane käsi üldse kuhugi läheb, siis alkoholitootjatele, reklaamijatele, maaletoojatele, neile, kes osalevad äris. Aga inimesena? Tahad juua, joo! Riik ei saa seda keelata, välja arvatud juhul, kui sa oled alaealine.”

Alkohol kui osa Eesti narratiivist

Millegipärast on paljud eestlased otsustanud, et alkoholijoomine on rahvusliku narratiivi kohustuslik element. “On rahvusliku õiglustunde osa, et meil on õigus saada odavat viina,” ütleb Aaben. Ent rahvuslusega ei ole sellel arusaamal mingit pistmist ka ajalooliselt. Arvatakse, et vanemad jõid ja vanavanemad jõid ja nii on see kõik Eestis olnud aegade algusest. “Aga andmed, mis meil on, ütlevad, et 12 liitrit puhast alkoholi aastas nagu vaba Eesti tippajal, pole Eestis kunagi joodud. 1940-70ndatel oli see arv ehk kuskil 4-5 liitri peal,” toob Aaben näite. Ta ei armasta ülemäära ka põhjuseta võrdlusi teiste rahvastega. “Mis seal vahet on, palju prantslased või tšehhid joovad? Meie elame siin ja meie tervisekahjud on siin.”

Vale on samas ka arusaam, justkui eestlastest erineva alkoholikultuuriga itaallastel või prantslastel poleks tervisekahjusid. “See on täielik jama! Seal on palju tervisekahjusid, aga need on teistsugused. Näiteks on enam raseduse ja naistega seotud kahjusid. Aga neil ei ole nii palju alkoholiga seotud uppumisi, peksmisi, muid õnnetusi, sest sealne kultuuriline norm on, et purju ei jooda,” ütleb Aaben. Lähedased sekkuvad, kui keegi piiri pidada ei oska. See on kollektiivne vastutus. Meie kultuuriruumis on joomine individuaalne asi. “Purjus sõpra ujuma või rooli me ehk enam ei lase, aga sellist asja, et kui sõber hakkab liiga ülemeelikuks minema, siis öelda, et võta klaas vett vahele, ka ei ole. Kui keegi ütleb, et ma ei mäleta, kuidas peolt koju sain, siis enamasti ei järgne sellele halvakspanu. Pigem, et järelikult oli hea pidu!” nendib ta.

Suurenenud on naiste alkoholitarbimine. “Tänapäeval on väga “seks ja linn”, kui naine joob õhtul üksi kodus pudeli veini ära. Iseseisev naine!” toob Aaben näite. Suuresti on see areng seotud turundusega. “Naistele on tekitatud palju spetsiaalseid tooteid. Üks asi, milles naiste ja meeste ning kooliealiste poiste ja tüdrukute vahel on tekkinud võrdsus, on joomine.” Lühike kokkuvõte: palgalõhe on jätkuvalt suur ja poisid jäävad õppeedukuselt koolis ikka veel maha, aga vähemasti naised joovad nüüd meestega võrdselt!

Uuringud ja konkreetsed numbrid inimesi sageli ei mõjuta. Uuringud ütlevad sedagi, et lapsele ei ole mõtet alkoholi proovida anda, ükskõik kui heade kavatsustega, sest sellisel juhul on suurem tõenäosus alkoholiprobleemide tekkimiseks. “Ometi on meil ikka pigem tunne, et “las proovib kodus”. Inimestel on sageli lood, kuidas neile anti proovida ja nendega on kõik hästi. Kollektiivselt räägitavad lood, mida räägitakse põlvest põlve, mõjuvad inimestele tõesemana kui uuringud,” ütleb Aaben. Ent ühest inimesest koosnev valim või isiklik sõprusringkond ei ole paraku kuigi adekvaatne näitaja.

Ja siis see aktsiis…

Kui jõuda ikkagi tagasi kirgi kütva alkoholiaktsiisini, siis tasub meenutada, et aktsiisi tõus ja langus ei peegelda tegelikult proportsionaalselt neid hindu, mida tarbija poes näeb. Näiteid pole tarvis kaugelt otsida, kevadel kirjutas alkoholiaktsiisist ministeeriumi blogis sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Triinu Täht. Muuhulgas toob ta konkreetse näite: “Vaadakem korraks minevikku. 2017. aasta suvel tõusis õlleaktsiis varasemaga võrreldes üsna järsult, ligi 70%. Absoluutarvudes tähendas see, et 5%-lise õlle pooleliitrise pudeli kohta oli tõus 13,5 senti, koos aasta alguse aktsiisitõusuga kokku 20 senti. Kui palju õlle hind poes tegelikult tõusis? Ligikaudu 50 senti. 2018. aasta aktsiisitõusu järel lisandus sellele veel mitukümmend senti, kuigi aktsiis tõusis vaid 4 senti pudelilt.”

Kui aktsiis tõusis, tõstsid poemüüjad hinda oluliselt rohkem. Ei ole põhjust arvata, et poemüüja oleks nüüd ühtäkki huvitatud hinna algsele tasandile langetama. Kuidas sellega tegelikult läheb, selgub lähiajal.

Pikemalt kuula "Vala välja" joogisaatest, mille leiad SIIT.

Ja lõppu üks mälumänguküsimus. Teise küsimuse ja vastused mõlemale leiad saatest.

Oleme saates “Vala välja” varem rääkinud näiteks sellestki, kuidas paljud kokteilid on saanud alguse kuiva seaduse ajal, sest ebaseaduslik alkohol oli kohutava maitsega ja vajas millegagi maitse peitmist. Küsimus: millal oli Eestis viimati kuiva seaduse aeg, seda küll laiemas tähenduses ehk et millal oli Eestis alkoholi jaemüügikeeld?

Mõtted, kommentaarid, parandused ja täiendused palume saata aadressile vala@delfi.ee