ERISAADE | Ilm on kuum! Eesti peaks nüüd kliimamuutustest raha tegema, jonnides jääme ise maksjaks

Teeme tuumajaama? Miks lätlased said vesinikubussid ja meie mitte? Või on puidust joogikõrred Eesti tulevikutoode kliimamuutustega võitlevas maailmas. Delfi stuudios vaevad meie võimalusi Euroopa kliimapoliitikast kasu saada endine keskkonnaminister Siim Kiisler ja riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Erki Savisaar.

Euroopas lüüakse kuumarekordeid – Saksamaa, Belgia, Holland on registreerinud uued kõrgeimad soojanäitajad sel nädalal. Pariis küpseb 40 kraadises kuumuses ja Prantsusmaal ollakse mures, kas sealsed maailma kultuuriloo väärtused ikka peavad selle kuuma vastu. Eestigi on vallutanud kuum rannailm.

Ootamatu kuum või külm on üks osa kliimamuutustest, kus temperatuuriekstreemsused on tavalisemad.

Valitsus arutas sel nädalal tervet rida projekte ja investeeringuid, millega vähendada Eestis CO2 õhkupaiskamist ja edendada taastuvate energiaallikate kasutamist. On seda kõike ikka tarvis meil teha ja kas Eesti püüded kliimakriisiga võidelda maailma mastaabis üldse loevad?

„Jah, Eestis pärinevad Tallinna ja Tartu kuumarekordid aastast 1914. Muutusi suurt tunda ei ole. Seega Eesti inimesed suhteliselt skeptilisemad,“ seletab endine keskkonnaminister ja Isamaa liikmest riigikogulane Siim Kiiser.

Kes teeb, see teenib

„Aga reaalsus on see, et ka usume või ei usu, Euroopa Liit võtab Pariisi kliimalepet väga tõsiselt. EL-is on kokku lepitud reeglid juba väga pikaks ajaks, vähemasti aastani 2030 on reaalsed plaanid ees. Ja küüniliselt võttes on asi väga lihtne: kui täidame oma emissiooni kvootide piire, emiteerime isegi vähem CO2-te, siis saame ülejäänud kvoodi maha müüa. Kui me aga ei suuda eesmärke täita, peame hakkama kvoote juurde ostma,“ lausub ta ja lisab, et vastu punnimisel on ainult üks tulemus, hakkame ise hoopis maksma.

„Need riigid, kes reageerivad kiiresti, teenivad selle pealt raha. Need, kes hakkavad jokutama või jonnima ja ütlema, et milleks seda meile vaja on, hakkavad pärast teistele maksma.“

Keskerakondlasest Erki Savisaar on nõus. „Kogu see teema on äri. Peame mõtlema selle peale, kust meil raha tuleb teede ehituseks, õpetajate palkadeks jne Me ei tohi oma majandust lihtsalt nõrgestada.“

Pakume puukõrsi

Savisaar näeb võimalust kliimat säästvate nutikate mõtetega maailmas laineid lüüa. „Peame leidma kogu kliimatemaatikas nišid, kus Eesti saaks särada ja pakkuda ka teistele riikidele lahendusi. Meil on siin mitmeid teid, kuhu minna. Näiteks plastikkõrsi enam ei soosita. Äkki me võiksime siin näiteks pakkuda puidust kõrsi?“

Kuid Kiisler võtab kiiresti valitsuse plaanide juures üles peamise probleemi. „Kõik need lahendused, mida valitsus täna arutab on elektrifitseerimine ja elektrifitseerimine. Kui kõik elektri peale üle viime, siis kust see elekter tulema hakkab!?“ küsib ta hoogsalt.

Ja vastab oma küsimusele öeldes, et ilmselgelt ei saa minna mööda tuumajaama rajamise küsimusest.

Elekter tuumajaamast?

„Ilmselt ikkagi suured tuulepargid merre meil tulevad lähiajal. Aga ma arvan, et me peame tõsiselt rääkima ka tuumaenergiast. Nüüd on see teema laual tagasi. Kindlasti see tekitab inimeste palju küsimusi, aga peaksime selle läbi arutama.“

Erkki Savisaar aga muretseb alternatiivi pärast, mis tema sõnul on Eestis ka valitsuse esitatud kavades teenimatult tähelepanuta jäänud.

„Vesinikutehnoloogiaid tasuks kõvasti vaadata ja ma olen kurb, et Eesti on EL-is selles suhtes tagumises otsas, kes üldse ei planeeri vesinikutanklaid ega selle kasutamist transpordis. Kui vaatame Euroopa peale, siis EL-i toetusega saavad kolm riiki endale 200 vesinikbussi. Üks neist on Läti. Holland ja Suurbritannia olid ülejäänud. Meie naabrid astuvad oluliselt kiiremate sammudega ja neil on plaanid minna vesinikutranspordi peale, mis on märksa keskkonnasõbralikum, kui need patakatega töötavad autod,“ leiab Savisaar

Lisaks mõtleb savisaar ka näiteks geotermosoojuselektrijaamade peale, ehk maasoojaga energia tegemisest. „Ka biogaasi saaksime tunduvalt rohkem ise toota, siis me ei sõltu mingist välisest gaasist, vaid toodame seda ise,“ pakkus ta.

Siim Kiisler aga märgib, et biogaasi tootmisesse investeerimine on ikka väga kallis. „Aga arvestada tuleb sellega, et see oleks meie oma tootmine ja me ei pea seda importima,“ on asjal tema sõnul ka tugev külg.

Kesklinn ja autod

Kuid valitsus tahab investeerida ka käegakatsutavatesse projektidesse, näiteks jalgrattateedesse suuremates linnades ja trammidesse Tallinnas. Samas Tallinna keskerakondlasest uus linnapea muudkui laiendab autoteid ja ei taha jalakäijaid eelistavast peatänavast miskit kuulda.

Erki Savisaar väidab siiski, et vastuolu valitsuse kavade ja pealinna nägemustes pole. „Tallinna plaanides on täiesti olemas, kuidas kesklinnas jalgrattateede küsimus lahendada ja ka kuidas anda jalakäijatele rohkem ruumi. Aga eks see sõltub ka palju sellest, mida linnaelanikud ise soovivad,. Kui valdav enamus on selle poolt, et autoga sõita, siis on linnavalitsusel raske öelda, et jalgratas või buss on ainud lahendus. Aga küsimus on keeruline lahendus, sest kesklinn on väga kitsas,“ ütleb ta.

Savisaar kinnitab, et on vaid aja küsimus, kui kesklinnas autode liikumisvõimalusi veel piiratakse. „Kui valmivad mõned möödasõidud kesklinnast, siis kindlasti autoga liikumise võimalust seal vähendatakse.“

Lisaks tuleb saates juttu sellest, kas kliimapoliitika võib üleüldse autodega sõitmise kallimaks teha. Ja samuti võetakse veel ette Euroopa Liidus arutuse all olnud eesmärk saada aastaks 2050 CO2 õhkupaiskamise osas nö kliimaneutraalseks. Küsimus tuleb sügisel riigikokku, mismoodi peaks sellesse suhtuma? Ja saate lõpus vastavad Kiisler ja Savisaar küsimusele, kas neil on õnnestunud EKRE kliimapoliitikas ära kodustada, sest ühelgi sellesuvisel Eesti kliimaeesmärkide täitmise jaoks vajalike investeeringute aruteludel pole valitsuses avalikku löömat nende osas tulnudki.