Sõjas pole vaja võidelda, vaid kõige labasemal kombel tappa

Viimaste maailmasõda mäletavate inimeste surmaga ununeb ka lahingutes kogetu õudus.

Juhan Peegli tähtromaan „Ma langesin esimesel sõjasuvel” peaks olema eestlastele sama oluline minevikumeenutus nagu maailmale Erich Maria Remarque’i „Läänerindel muutuseta”.

Kui „Sõjasuvel...” ajalehe Sirp ja Vasar joonealusena esimest korda 1978. aastal ilmus, oli sõjapõlvkond täies elujõus nagu ka lubadus tulevikule: „Kedagi ei ole unustatud, midagi ei unustata.”

1950.–1960. aastatel sündinute ees lubadus täideti: nad said piisava annuse sõjamälestusi nii raamatuist kui ka kinolinalt, mõistmaks tapatalgute õudust, kuid eelkõige absurdsust.