„Downton Abbey” näitleja Elizabeth McGovern: ma ei sooviks mitte kunagi rännata sellesse aega, kus naistel polnud mingeid õigusi!

Seriaali fännidel võimaldab film justkui kohtuda vanade sõprade või pereliikmetega. Täpselt sama tunne on tegijatel endil.

„Segu ärevusest, elevusest ja täiesti üle võlli emotsionaalsusest,” vastab üks „Downton Abbey” produtsente Liz Trubridge filmi esilinastuse punasel vaibal mu küsimusele, millised on tema tunded nüüd, mil teos hakkab lõpuks elama oma elu. „Ma pean ennast ikka veel iga natukese aja tagant näpistama veendumaks, et see tõesti juhtubki nüüd ja praegu, mitte unes. Et asi, mida me nii kaua oleme oodanud, on lõpuks valmis.” Muide, kuna üks Trubridge’i sõber elavat praegu Eestis, saadab ta oma soojad tervitused ka kõikidele siinsetele fännidele.

Hotell kui võtteplats

„Downton Abbey” pressipäeval võib Londoni luksusliku Corinthia hotelli sisenedes jääda mulje, justkui oleksid sattunud võtteplatsile. Fuajees lillepostamentide ja lühtrite vahel jalutab ringi pisut unise näoga Robert Crawley ehk Hugh Bonneville – aga kell on ka pool kümme hommikul. Liftis sõidan ülakorrusele koos sarja looja Julian Fellowesiga ja koridoris jooksen peaaegu kõhtu mister Molesleyle ehk Kevin Doyle’ile.

„Mitte kellelgi meist polnud mingeid kahtlusi, kas filmis osaleda või mitte,” ütleb Bonneville. „Oleme nende ilusate aastatega, mil seriaal kestis, väga lähedasteks saanud, nii et filmivõtted olid nagu üks suur suguvõsa kokkutulek.”