Eestisse on ümberasustamise ja ümberpaigutamise raames ajavahemikul 2016–2019 vastu võetud kokku 213 rahvusvahelise kaitse saajat, kelle hulka kuuluvad nii pagulased kui ka täiendava kaitse staatusega inimesed.

Nende seast 206 on need rahvusvahelise kaitse saajad, kes võeti vastu Euroopa rändekriisi ajal aastatel 2015-2017.

Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna juhataja asetäitja Martin Tuliti sõnul osales Eesti valitsuse otsuse alusel nii ümberasustamise (kolmandatest riikidest) kui ümberpaigutamise (Itaaliast, Kreekast) tegevustes vastavalt oma võimekusele. "Eesti nõustus vastu võtma kuni 550 rahvusvahelise kaitse vajadusega inimest. Kokku võeti vastu 206 rahvusvahelise kaitse saajat."

2017. aastal esitas Euroopa Komisjoni avalduse vajadusega asustada liikmesriikidega ühiselt ümber 50 000 rahvusvahelise kaitse vajadusega inimest kuna rändesurve EL-i lõunapiirile oli endiselt tugev. "Valitsus võttis 2017. aastal vastu otsuse, et ümber asustada aastatel 2018 ja 2019 Türgist kokku 80 rahvusvahelise kaitse saajat. Praeguseks on Eestisse ümber asustatud seitse inimest (süürlased)," sõnas Tulit.

"Nii ümberpaigutamise kui ümberasustamise puhul on tegemist inimestega, kelle rahvusvahelise kaitse vajadus ja julgeolekuohu puudumine on juba enne Eestisse jõudmist põhjalikult kontrollitud ja tuvastatud," märkis Tulit.

Omal käel saabub Eestisse ligi 100 inimest aastas

Tavarände korras, st n-ö omal käel jõuab Eestisse igal aastal ligikaudu 100 rahvusvahelise kaitse taotlejat. Nende puhul pole aga eelnevat kontrolli tehtud ja otsuse menetlemiseks võib kuluda kuni pool aastat. Paljude saabujate taotlused jäävad rahuldamata.

Rahvusvaheline kaitse on sel aastal antud 24-le omal käel rändajale. Rändekriisi algusest on omal käel Eestisse jõudnutest rahvusvahelise kaitse saanud kokku 220 inimest.

Seega on viie ja poole aasta jooksul ümberpaigutamise ja ümberasustamise (kokku 213 inimest) ning tavarände (220) teel Eestisse vastu võetud kokku 433 rahvusvahelise kaitse saajat.


Eesti "Malta programmiga" ei liitu

Eesti on teatanud, et ei plaani ühineda septembri lõpus Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Malta loodud ühisavaldusega Kesk–Vahemerel päästetud rändajate haldamiseks. Seda tutvustatakse siseministritele esmakordselt käimasoleval justiits- ja siseministrite nõukogu kohtumisel. Liitumine on liikmesriikidele vabatahtlik.

Lisaks sellele initsiatiivile koordineerib Euroopa Komisjon alates käesoleva aasta algusest Vahemerelt päästetud rändajate jagamist teistesse EL-i liikmesriikidesse. Seda tehakse ajutises korras ja vabatahtlikkuse alusel Itaalia ja Malta abistamiseks. "Eesti ei ole ühtegi rändajat nimetatud korras vastu võtnud," kinnitas Tulit.

"Mõlema kirjeldatud mehhanismi alusel jagatakse liikmesriikide vahel ümber rändajaid, kelle rahvusvahelise kaitse vajadus tuleb alles välja selgitada. See tähendab, et ümber ei jagata rahvusvahelise kaitse saajaid, vaid rahvusvahelise kaitse taotlejaid, kellel ei pruugi kaitse vajadus olla tõendatud, mistõttu peab hakkama liikmesriik tegelema tema tagasisaatmisega," selgitas Tulit.

Pooled kaitse saajatest on püsivalt Eestisse jäänud
Ümberasustamise ja ümberpaigutamise raames vastu võetud 213-st rahvusvahelise kaitse saajast on Eestisse püsivalt elama jäänud hinnanguliselt pooled.


Kui Eestis väljastatud elamisloaga rahvusvahelise kaitse staatusega välismaalane viibib teises liikmesriigis lubatud 90 päevast 180 päeva jooksul kauem, siis on ta rikkunud selles teises riigis viibimise õigust ja ta saadetakse tagasi Eestisse. Kui inimene soovib püsivalt teises liikmesriigis elama asuda, siis tuleb tal enne 90 päeva möödumist vormistada elamisluba vastavalt selle riigi õigusaktidele.
Kes on kes?
Varjupaigataotleja
on välismaalane, kes on Eestis esitanud varjupaigataotluse, et saada rahvusvahelist kaitset. Varjupaigataotleja staatus kestab kuni PPA või kohtu otsuse jõustumiseni.


Rahvusvahelise kaitse saaja
on välismaalane, keda on tunnustatud pagulasena, täiendava kaitse- või ajutise kaitse saajana ning kellele on antud Eesti elamisluba.


Pagulane
on välismaalane, kes vastab 1951. aasta Genfi Pagulasseisundi konventsioonis sätestatud tingimustele ja kellele on PPA seetõttu andnud pagulase staatuse.


Vastavalt konventsioonile on pagulane "välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset või kes nimetatud sündmuste tagajärjel viibib kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda".


Täiendava kaitse saaja
on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas:


  • surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise;
  • piinamise või ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise;
  • vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu


Allikas: PPA