Konsulteerin kindlustusfirmaga ja astun pärast poolteist tundi liiklusummikus veetmist ja pool tundi kabineti ukse taga ootamist lõpuks arsti juurde sisse. Filipiinide pealinna Manila ühes mainekaimas haiglas, mis pooleldi küll meenutab kaubamaja ning on täis pikitud kiirtoidukohti.

„Tere!” ütleb noor õde rõõmsalt, surub mulle pihku pataka pabereid ja saadab uuesti ukse taha neid täitma.

Täidan. Ootan. Ootan veel veidi. Möödunud on juba kaks tundi hetkest, mil haiglasse sisse astusin, ja ma pole oma suudki veel arstitoolis saanud avada.

Lõpuks kutsutakse mind sisse. Naerusuine hambaarst vaatab mu kikud üle ja ütleb, et ei leia midagi. „Seal peab olema,” protesteerin, sest mõte hambavalus tagasi koju minemisest mulle kohe üldse ei meeldi. „Teeme siis röntgeni,” soostub tema ja viisteist minutit hiljem saan diagnoosi, mis ütleb, et mul on tõenäoliselt vaja juureravi. Vastav arst on vaba aga alles paar nädalat hiljem.

Saan kaasa hunniku antibiootikume ja valuvaigisteid. On juba õhtu, kui koju tagasi jõuan. Hambavalu on millegipärast ise järele andnud ning seega tablette sööma ei hakka.

Isegi maailma ilusaimas kohas olles võib kõik halb näida, kui kogu fookus on hambavalul. Foto: Madle Timm

Kerime aega veel veidi edasi. Hambaarstikäik number kaks.

Jõuan õnnelikult läbi liikluse ja paberite täitmise taas arstikabinetti. Mind võtab vastu noor filipiino, spetsialiseerunud juureravi tegemisele. Paneb mu tooli istuma ja võtab algatuseks välja kalkulaatori. „Sa vast tahad teada, kui palju see sul maksma läheb?” uurib ta ning vastust ootamata hakkab erinevaid etappe kokku lööma. See võtab tubli viis minutit. „Nii,” venitab ta sõbralikult, „see on päris kallis, 80 000 pesot.” Arvutan kiirelt peas ja leian, et eurodes teeb see tuhat. „Nojah, noh,” vastan, sest kindlustus on olemas ja valust tahaks ka lahti saada.

„Kui tugevasti sul hammas valutab?” küsib arsti siis. Ütlen, et hetkel ehk kolm kümnest. „Vähe,” vastab tema. Mõtleb. Uurib hammast. Õde räägib mulle kõrval teistest saartest, kuhu ma reisima peaksin.

„Tead, mis,” jõuab arst lõpuks otsusele, „sul on samal hambal vana plomm — ma võtan selle välja ja asendan uuega, tuimestust ei tee. Kui sa selle aja jooksul liiga tugevat valu ei tunne, siis pole sul juureravi vaja.” Usaldan teda.

Hambad on imelikud sellid. See väike rajakas ei põhjustanud enam mingit valu. Millele ma muidugi tänulik olen.

Ja kindlustus ei jäänud ka tuhande euro võrra vaesemaks. Kõik on õnnelikud.

Linnas, mis on tuubil täis hooneid ja autosid, võtab ühest kohast teise liikumine oma aja. Hambaarstile minek pole kõige pakilisem, kuid neil, kel on vaja kiirabi, on olukord kordades hullem. Foto: Madle Timm

Lugesid läbi ja nüüd soovid võita õhtusööki?

Kui tahad minna tasuta õhtusöögile ennast inspireeriva kuulsusega ning rännata tema maailmas, kiika SIIA!


Lugesid just Hulkurplika päevikute 66. osa.

Madle Timm on 26-aastane eestlanna, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel