Kristiina Reidolv: filmistuudio loomine on järgmistel aastatel esmatähtis

Tartu loomemajanduskeskuse juht Kristiina Reidolv oli igal juhul 2024. aasta kultuuripealinna valimiste võitja. Esmalt töötas ta kaasa Narva, siis Tartu võidu nimel.

Veebruaris kuulutati Tartu loomemajanduskeskuse juhiks Kristiina Reidolv, kes oli enne seda Tallinna ja hiljem ka Narva Vaba Lava ülesehitamise eesotsas. Vastupidi Vabale Lavale on Tartu loomemajanduskeskus end juba tõestanud organisatsioon. Möödunud nädalal tähistati selle kümnendat tegutsemisaastat. Nullist ehitamise asemel saab Reidolv keskenduda nüüd arendamisele. Uute prioriteetide hulka kuulub nii filmistuudio ehitamine Tartusse Raadile, kust algas Eesti filmiajalugu, kui ka rahvusvahelise etenduskunstide festivali Performa Borealis ellukutsumine.

Kui Steven-Hristo Evestus Vaba Lava juhi kohalt lahkus, markeeriti kajastustes, et sinu ja sinu meeskonna lahkumise põhjused olid sarnased. Oled teinud teadliku valiku seda teemat pikemalt mitte kommenteerida?

See oli muidugi teadlik valik, aga Steveni puhul ütlesin tõesti avalikult välja, et toetan tema ja ta tiimi otsust. Põhjused olid tõesti sarnased. Mina töötasin Vabal Laval küll seitse aastat ja minu tiimi liikmed enamjaolt viis aastat, Steveni puhul jäi see aeg lühemaks. Aga põhjused olid jah, sarnased sellega, mille ta on esile toonud.

Jäi silma, et hiljuti Vabal Laval korraldatud Eesti teatri agentuuri sünnipäevale olid kutsutud küll kõik endised ja praegused juhid, aga ainult sina ja sinu toonane meeskond olid kohal. Kas võib oletada, et elad Vaba Lavaga toimuvale ka edaspidi kaasa?

Muidugi. Vaba Lava on olnud nagu oma laps. Kui sinna 2012. aastal tööle läksin, oli olemas ainult palk kolmeks kuuks ja rohkem mitte midagi. Selles mõttes on sinna antud palju eluenergiat ja südamega tööd tehtud. Midagi nullist üles ehitada on päris raske. Peab olema palju raketikütust, et süstikut orbiidile lennutada. Kihvt oli seda seitsme aasta jooksul teha, aga see oli ka väga kurnav. Kokkuvõttes usun, et see oli seda väärt. Üht-teist on Eesti kultuurile tagasi antud. Ja tore, et Vaba Lava on nüüd nii Tallinnas kui ka Narvas. Alguses oli meie plaan teha suisa kolm teatrikestust: Tallinnas, Narvas ja Tartus, aga Tartusse tuli juba ERM oma blackbox’iga ja tundus, et ehk ei pea Vaba Lava siia laienema. Nüüd tundub, et siin oleks esmalt vaja hoopis filmistuudiot.

Midagi nullist üles ehitada on päris raske. Peab olema palju raketikütust, et süstikut orbiidile lennutada.

Kui Tartusse loomemajanduskeskust juhtima tulid, oli hoopis teistsugune olukord kui seitsme aasta eest Tallinnas. See oli juba toimiv organisatsioon, mille puhul olid ka vahendid olemas. Mis siinse pagasi hulka kuulub?

Kümne aasta pagas on tähelepanuväärne. Kusjuures, olin ka ise Tartu loomemajanduskeskuse idee loomise juures, kui veidi enam kui kümne aasta eest Tartu linnavalitsuses kultuuriteenistuse juhatajana töötasin. Koos toonase ülemuse ja loomemajanduskeskuse esimese juhi Raul Oreškiniga sai see mõte idanema pandud ning isegi ruume otsitud, kuni jõudsime Kalevi tänava hoonetekompleksini. Seejärel suundusin mina teatrivaldkonda. Igatahes on siin kümne aastaga väga head tööd tehtud. Alles tuli uudis, et viidi läbi Euroopa Komisjoni uuring Euroopa loovlinnade kohta. Tartu oli seal omasuurustest linnadest (populatsiooniga 50 000–100 000 inimest) teisel kohal. Eraldi oli esile toodud loomemajandus ja Loova Tartu roll. Ma arvan, et see on suur kingitus ja tunnustus neile, kes on aastate jooksul seda keskust üles ehitanud.

Tartu loomemajanduskeskusel on palju valdkondi. Saaksid esile tuua mõned olulisemad?

Loomemajanduskeskus on ühelt poolt loomeinkubaator. Ta aitab ellu noori alustavaid ettevõtjaid, kes ongi sageli loome- ja kultuurivaldkondadest ja kelle majandusalased teadmised ei pruugi olla niivõrd tugevad. Loomemajanduskeskuses on neil võimalik esmalt läbida eelinkubatsiooniprogramm, mis tähendab kolme kuu jooksul koolitusi ja konsultatsioone, et valmis kirjutada äriplaan oma loomeettevõttele. Pärast on neil võimalik tulla kaheks aastaks inkubatsiooni. See on üks loomemajanduskeskuse oluline roll. Teine on laiem valdkondlik roll loomemajanduse arendamisel. Loomemajanduskeskuse alla kuulub näiteks Tartu filmifond, mis sai ametlikult rajatud 2015. aastal. Praegu on kogu see suund tõusuteel. Kui ma tulin, siis andsin teada, et järgmise viie aasta prioriteetne valdkond on film, etenduskunstid ja muusika. Samas tuleb hoida ka varasemaid prioriteete, nagu mood, noor kunst ja disain.

Filmi asjus on kaks põhilist märksõna ilmselt Tartu filmifondi arendamine ja Johannes Pääsukese filmistuudio loomise plaan. Räägi palun esmalt filmifondi rollist. Mida tähendab selliste projektide siia meelitamine, nagu hiljuti siin võtetel olnud „Erna on sõjas”, Tartu ja Eesti kultuurielu jaoks?

Tartu filmifond on mõeldud nii Eesti kui ka välisfilmide jaoks. Kui tullakse siia filmima, siis kuni 20% tehtud kulutustest saavad tegijad tagasi. Linnavalitsuse eelarve maht selleks on aastas 150 000 eurot. Aastatel 2015–2018 on tulnud Tartu filmifondi toel välja neli filmi: „Supilinna salaselts”, „Õnn tuleb magades”, „Tuulte tahutud maa” ja „Johannes Pääsukese tõeline elu”.

2019. aasta on olnud aga plahvatuslik. Meie portfooliosse lisandub neli uut filmi, seejuures esimene rahvusvaheline film. Ma arvan, et see ongi meie läbimurdeks rahvusvahelisele skeenele. „Erna on sõjas” peaprodutsent, Taani Nimbus Film, on üks Skandinaavia suuremaid produktsioonifirmasid. Nemad tõid välja Thomas Vinterbergi „Festeni”, mis sai Cannes’is žürii peapreemia. Eestist on kaasprodutsendiks NAFTA.

Plaanis on luua raadile filmistuudio. Just seal on Eesti filmi sünnikoht.

Kasutegureid võib nimetada sellesama Taani filmi näitel. See maht, mida välisfilmid Tartumaal kulutavad, sõltub, on erinev, vähemalt suurusjärgus 500 000–1 000 000 eurot. Kui filmifond neid toetab, siis pärast esitavad nad aruandluse ja saavad kuni 20% kuludest tagasi. Aga see tähendab, et nad peavad kaasama Tartu ja Tartumaa filmisektori või sellele tugiteenuseid pakkuvaid ettevõtteid. „Erna on sõjas” helilooja on Mihkel Zilmer, kes tegi näiteks „Tõe ja õiguse” filmile muusika. Siin toimusid filmi casting’ud, kaasati kohalikke näitlejaid ja ekstratena harrastusnäitlejaid. Kogu grimmitiim oli Eestist, samuti kostüümi oma ja isegi esimese maailmasõja aegset know-how’d jagas paljuski Eesti meeskond.

Nii et välisfilmide siia toomine peaks ühelt poolt kogu filmisektorit tugevdama, teisalt elavdab see piirkonna majandust ja summa summarum võiks see lõpuks ka turismi arendada.

Tallinnasse filmistuudio rajamine vähemasti esimese hooga õnneks ei läinud. Tartu eelis on ilmselt 2024. aasta kultuuripealinna tiitel, mis toob lisarahastuse ja eriti suure huvi. Kui realistlik on selle taustal Tartusse filmistuudio rajamise plaan?

Loodan väga, et see on tehtav ja ideaalis olekski plaanis rajada filmistuudio Tartu 2024 raames. Oleme algusetapis – esimese olulise sammuna läks filmistuudio loomine sisse Tartu linna arengukavasse 2018–2025, ajakohastame loomemajanduskeskuse 2013. aastal tellitud Tartu filmipaviljoni eeltasuvusanalüüsi ning praegu käib kontseptsiooni ja äriplaani koostamine. Kui saab rahastusmudeli paika, mis arvestab erinevaid allikaid nii avalikust kui ka erasektorist, saame filmistuudio arendusega edasi minna.

Plaan oleks luua Raadile Johannes Pääsukese filmistuudio. Sellel, miks just sinna, on ajalooline põhjus. See on Eesti filmi sünnikoht. Samal kinnistul, kus praegu on Raadi lennuangaarid ja mis kuulub Tartu linnale, olid 1912. aastal esimesed Eesti filmivõtted. Johannes Pääsuke võttis üles Sergei Utotškini demonstratsioonlennu. Samale kohale oleks võimalik luua stuudio. See oleks ajalooline sündmus, seda enam, et seal kõrval on ERM. Johannes Pääsuke jõudis kinematograafia juurde just tänu ERM-ile, sest ta osales kunagi seal välja kuulutatud päevapiltnike konkursil. Filmistuudio loomine on järgmistel aastatel prioriteet number üks.

Üks, mis kultuuripealinna puhul loomemajanduskeskusega seotud projektidest veel silma jäi, on etenduskunstide festival Performa Borealis. Palun ava selle tausta.

See on täiesti uus kontseptsioon. Loomemajanduskeskus on Euroopa kultuuripealinna programmis esindatud päris mitme uue festivalig , millest üks olekski Performa Borealis. Selle rõhk oleks sotsiaalselt vastutustundlikul teatril. Oleme mõelnud, et 2021 ja 2023 oleksid pilootfestivalid ja 2024. aastal oleks suur festival. Praeguseks on meil juba palju rahvusvahelisi partnereid. Üks suur partner oleks Tampere Teatterikesä, mille fookuses on samuti sotsiaalne teater. Tampere, mis on ka Tartu sõpruslinn, kandideerib kultuuripealinnaks 2026 ja seega oleme neile juba omakorda koostöö jätkumiseks sisendit andnud. Teine festivali oluline osa oleks Balti teatrite showcase, mille partneriteks oleksid Leedu riiklik draamateater, mis korraldab iga aasta Sirenose festivali ja Leedu showcase’i ning Läti uue teatri instituut, kes korraldab Homo Novuse festivali ja on Läti showcase’i. Mõte on teha ka Balti- ja Põhjamaade teatrimess. See on platvorm, kus lavastajad, produtsendid, festivalid ja trupid saavad end esitleda. Põhjamaades ei ole sellist formaati veel kasutatud, küll aga Aasias. Peale selle shooting stars'i programm. See oleks koostöös EMTA füüsilise teatri magistrantuuriga, mida veab Jüri Nael. Ja viimaks haridusprogrammid. Teemaks roheline teater, keskkonnateadlikud festivalid. Kui praegu veel tundub, et nende teemade kujul on tegemist ühe võimalusega, siis ilmselt peagi on keskkonnale mõtlemine suurürituste korraldamisel peamine.

Muide, kuidas sa Tartu kultuuripealinnaks kuulutamise uudise vastu võtsid? Õigupoolest oli sul ju põhjust kaasa elada nii Narvale kui ka Tartule.

Enda jaoks sõnastasin selle nii, et võitja on teada ja mina olen selleks igal juhul, ükskõik, kas võidab Narva või Tartu. (Naerab.) Sest nii ta ju oli: esimeses etapis panustasin ma Narva kontseptsiooni ja teises voorus Tartu omasse. Eriti just festivalide kontseptsioonide puhul. Tartlasena on mul muidugi väga hea meel tiitli üle, sest see pakub linna kultuurielu arendamiseks väga suuri võimalusi. Rahvusvaheline suund on minu meelest Eesti kultuuri puhul ülioluline. Oleme natukene suletud kultuur, väliskontaktid on pigem haprad kui tugevad ja jõulised. Ma arvan, et Eesti kultuur peaks olema palju avatum. Rahvusvahelisest vereringest osa saamine on ülioluline, et mitte jääda suletud maailma kinni.

Teatri puhul on olukord veel kõige kriitilisem, kui me räägime kasvõi publikust. Muusika puhul teatakse ikka ka välisartiste, filmimaailma puhul samamoodi. Teatri puhul see ei ole nii. Teater võrdub ilmselt enamiku jaoks publikust Eesti teatriga. Teatrikunst on nii palju laiem ja mitmekesisem kui see, mida meil iga päev on võimalik Eestis kogeda. Aga muidugi, teatrit on ka kõige kallim siia tuua. Sageli on lihtsam ise välismaale minna ja nii olengi enda puhul lausa sihiks võtnud vähemalt korra kuus käia välismaal mõnel teatri- või muusika- või filmifestivalil, et osaleda nüüdisaegses kultuurielus.

Tartu loomemajanduskeskuse 10 aastat

Aastatel 2009–2018 oli eelinkubatsioonis 187 loomevaldkonna äriideed. 2019. aasta sügisel toimub see 15. korda: loomisel on 15 uut ettevõtet.

Aastatel 2009–2019 on olnud põhiinkubatsioonis kokku 128 ettevõtet, sh on praegu inkubatsioonis 12 ettevõtet.

Üks loomemajanduskeskuse pikemaajalisi ja tuntumaid ettevõtmisi on igal aastal kaks korda toimuv Tartu noore kunsti oksjon – praeguseks on loomemajanduskeskuse eestvedamisel toimunud 21 oksjonit ja enampakkumisel olnud kokku 1299 teost, millest on müüdud 918 tööd. Tartu noore kunsti oksjoni rekord on eelmise aasta (2018) oktoobris müüdud Edward von Lõnguse töö „President Pätsi mitu nägu”, mille hind tõusis 1000-euroselt alghinnalt 13 050 euroni. Noore kunsti oksjonite põnevaimad pakkumised ongi tehtud tänavakunstitöödele. Näiteks püstitas 2015. aastal tollase müügirekordi (2050 eurot töö eest, mille alghind oli 1 eurot) Edward von Lõnguse jõupaberisse pakitud töö „Põrsas kotis”, mida pakkumise võitnud kunstihuviline müügisaalis ei avanudki.

sTARTUp Day ja Ajujahi kaaskorraldaja. Mitmed loomemajanduskeskuse ettevõtjad on Ajujahi konkursil jõudnud kõrgele kohale: edukad on olnud arhitektuurikaubamaja katus.eu, puidust disainvannide valmistaja Khis, männiokastest akustilisi plaate tootev OKKA, pressvildist aksessuaare pakkuv Pürg, magnetklotsidest mänguasju arendav Tubly ja biojäätmete kaste tootev Festera.

2009–2013 oli keskuse juht Raul Oreškin, 2014–2019 Reigo Kuivjõgi, aprillist 2019 Kristiina Reidolv.

Loomemajanduskeskuse inkubatsiooniprogrammidest on välja kasvanud terve hulk edukaid kaubamärke, kes oma valdkonnas on saanud arvestatavaks tegijaks. Nimetagem neist järgmisi: Scheckmann (meeste disainkingad), Disainimaja (Eesti disaini pood), Kunstilaenutus (kunstiteoste laenutamine), Taiga Film (filmikompanii), Plank Film (filmikompanii), C-Luck (filmikompanii), Unisoon (helilooming ja helikujundus), Trinka Design (lambid), Ökodisko (maasikuarhitektuur), Evelini Moesalong (rõivaõmblus), Milli Maier (väärisehted), Kristel Suigussaar (kindastuudio), Super (disainkotid), Frida&Lonni (keraamika ja tekstiilikunst), Pits (pulmakleidid), Dilesy (digitaalne jutupliiats), Toledo (kirjastus), Khis (puidust vannid) jpt.