VAATA JÄRELE JA LOE | Vilja Kiisler küsis, Kristi Raik vastas: Eesti peab valmistuma halvimaks
Eesti peab olema valmis selleks, et USA võib soovida oma kohalolekut vähendada ka Eestis, rääkis välispoliitika instituudi direktor Kristi Raik täna eetris olnud otsesaates. Samas on USA meie kõige tähtsam liitlane, kellele usutavat alternatiivi ei ole.
Türgi operatsiooni tagajärjel Süürias võib sõda ehk jõuda meiegi õuele?
Türgi ja Süüria vaheline konflikt ei jõua tõenäoliselt kahe riigi vahelise sõjani moel, et NATO oleks sunnitud sekkuma. Laiem julgeolekupilt on aga muutumas järjest ebastabiilsemaks. Reeglitel põhinev julgeolekukord, mis väikeriike kaitseb, on tasapisi murenemas. See tähendab, et Eestit puudutavate konfliktide oht suureneb. Läänemere regioonis on olukord siiski praegu suhteliselt stabiilne. On küll terav vastuolu Venemaa ja piirkonna teiste riikide vahel, millel ei ole näha lahendust, samas on aga pinged küllaltki hästi kontrolli all. Kõige suurem mure meie jaoks, mis on jälle tugevamaks muutunud Türgi Süüria-operatsiooni tagajärjel, on see, mida teeb USA: kui kindlad me võime olla liitlassuhetes ja kas see, et USA püüab järjest vähendada oma kohalolekut maailma pingelistes piirkondades, jõuab ka meie regioonini. Praegu me seda veel ei näe, kuid see oht on ikkagi olemas.
Eestis käisid just kahed õppused: välkõppus Okas toimus äsja ning Koidula piiripunktis harjutati migrantide vastuvõtmist. Rõhutatakse, et meid mingi oht ei ähvarda, kuid inimesed paratamatult loovad siin seoseid, kas põhjusega?
Tänapäeva maailm on selline, et riigid ja mandrid on omavahel seotud ja sündmused vägagi kaugetes kohtades võivad hakata meid mõjutama. Praegu toimub globaalne jõudude ümberjaotus, tasakaal muutub. Riigid, mis konkureerivad juhtpositsiooni pärast USAga, on viimasel ajal oma positsioone tugevdanud. Türgi ja Süüria kokkupõrge on viimane näide sellest, kuidas Venemaa on olukorda edukalt ära kasutanud selleks, et suurendada oma mõjujõudu Lähis-Idas. Suur küsimus Eesti ja teiste väikeriikide jaoks on: kuidas valmistuda halvimaks? Kuidas valmistuda eelkõige selleks, et võib-olla soovib USA ka meie piirkonnas tulevikus oma kohalolekut vähendada või isegi siit välja tõmbuda? Kuidas valmistuda selleks ilma, et me ise sellele kaasa aitaksime – sest meie ju loomulikult seda ei soovi. Meil ei ole usutavat alternatiivi, USA on meie kõige tähtsam liitlane. Ükski teine riik ei suuda meile sellist julgeolekugarantiid pakkuda. Me peame USA omast kinni hoidma, aga valmistuma ka selleks, et võib-olla ootavad meid selles osas ees negatiivsed arengud.
Vaatame konflikti Süürias osapoolte kaupa. Türgi vägede sisseviimisele Süüriasse eelnes president Trumpi otsus viia USA väed sealt minema. Mis on täpsemalt USA, konkreetsemalt Trumpi eesmärk, ja mis on Türgi eesmärk?
USA eesmärk on vähendada kogu regioonis oma kohalolekut ja sekkumist sõjalistesse konfliktidesse. Trumpi positsioon on see, et USA maksab liiga palju teiste riikide julgeoleku eest. Trump soovib seda panust vähendada, ta on seda oma valijatele lubanud. Seda lubadust viib ta ellu isegi juhul, kui see läheb vastuollu praktiliselt kõigi tema nõuandjate soovitustega. See, mis toimus Süürias, on üks näide selle kohta, kuidas Trump viis ellu oma nägemust, kuigi talle soovitati tungivalt seda mitte teha. Ta tõmbus regioonist välja, luues uue olukorra, mille täitis kiiresti ühelt poolt Süüria, al-Assad; Türgil tekkis võimalus alustada pealetungi – ja kõige selle vahendajaks kujunes Venemaa. Rataste vahele jäid kurdid, kõige väiksem tegija selles piirkonnas, keda ei aidanud ka see, et nad on olnud USA liitlased.
Operatsiooni võimaldades pidi Trump ju ette nägema, et tsiviilohvrid tulevad, inimesed saavad surma. Kuidas tõlgendada neid Trumpi veidraid kirju Erdoganile, mille too olevat küll prügikasti visanud: ärge olge kõva mees, ärge olge loll?
Trumpi tegevus on tihtipeale vastuoluline. Ta ei süvene eriti eri piirkondade ja riikide olukordade detailidesse. Ta tegutseb oma vaistu põhjal, nii tegi ta ka otsuse USA väed Põhja-Süüriast välja tõmmata. Sellele järgnes väga kriitiline reaktsioon nii USAs kui ka Euroopas, ja siis ta ilmselt püüdis olukorda kuidagi parandada.
Nüüd on viiepäevane relvarahu küll tehtud, aga kust me teame, et Trumpi järjekordne säuts seda sekundipealt ei lõpeta?
Ega ei teagi. Kogu see olukord on äärmiselt habras ja ebakindel.
Mida soovib Türgi Süürias saavutada?
Türgi soovib saavutada turvatsooni Süüria põhjaosas oma piiril selleks, et välja tõrjuda sealt kurdi üksused, keda peab oma julgeolekule ohtlikuks. Sellel teemal on läbirääkimised Türgi ja USA vahel käinud pikemat aega. Türgile ei meeldinud üldse, et USA toetas kurdi üksusi Põhja-Süürias. Seal otsiti kokkulepet juba pikemat aega.
Samas pidasid kurdid ju silma peal ISISe võitlejatel, kes on nüüd asunud vanglatest jalga laskma. Nemad ohustavad peale teiste maailma riikide ju ka USA huve?
Jah, loomulikult. Türgi rünnak võib luua olukorra, kus ISIS suudab jälle jõudu koguda ja muutub tugevamaks ohuks, muu hulgas Euroopa jaoks.
Euroopa Liidu riikide liidrid on olnud suhteliselt vaoshoitud, mis on ositi arusaadav, sest Erdogan lubas põgenikud Euroopasse lahti lasta. Hirm aga pole hea nõuandja. Missugune võiks olla Liidu riikide adekvaatne reaktsioon?
Euroopa Liit jääb paratamatult kõrvale oma naabruskonna konfliktidest, kus otsustavaks muutub sõjaline jõud. Euroopa Liit pole valmis sõjalist jõudu kasutama.
Tal ei olegi sellist jõudu.
Tal ei ole sellist jõudu liiduna. Riikidel mingil määral on, aga pole koostöövalmidust ja pole eelkõige poliitilist tahet ise sõjaliselt sekkuda oma huvide kaitsmiseks – olgu tegemist Süüria või Ukrainaga või mõne muu riigi konflikte lahendada. Kui konflikte hakatakse lahendama sõjalise jõuga, siis on Euroopa Liit kõrvaltvaataja.
Türgi aga on nii Euroopa Liidu kui ka NATO jaoks endiselt oluline liitlane. Oleme viimaste nädalate jooksul näinud, et see fakt muudab Euroopa liidrid väga ettevaatlikuks Türgi kritiseerimisel. Sellel on mitu põhjust: Türgi on NATO liige; teiseks migratsioonioht, mis on täiesti reaalne. Türgiga koostöö on täiesti möödapääsmatu migratsiooni kontrolli all hoidmiseks.
Pilti tuleb veel lisada Vene faktor: Venemaa on kaasa aidanud Türgi suhete pingestamisele lääne liitlastega. Venemaa huvides on see, et NATO laguneks või ei oleks ühtne, ja sellele püüavad lääneriigid, NATO liikmed, vastu töötada. Kui me laseme suhetel Türgi ja NATO, Türgi ja lääneriikide vahel katkeda, lükkab see Türgit paratamatult rohkem Venemaa külje alla.
Täna kohtuvad NATO liidrid ja ka Eesti välisminister Urmas Reinsalu on laua taga. NATO liidrid pole seni samahästi kui midagi öelnud. Missuguseid kokkuleppeid võidakse täna sõlmida?
Türgi on lääneriikidele oluline ja teda on raske survestada. Ja see on ka ohtlik. See ei näe sugugi ilus välja ja paneb meid raskete valikute ette. Usun, et NATO püüab seda olukorda maha rahustada, ja nüüd on selleks ka mingid eeldused olemas: on saavutatud hetkeline kokkulepe, et Türgi peatab oma sõjategevuse. Ma ei oota, et NATO hakkaks Türgit survestama. Kindlasti püüab NATO vältida seda, et ta võiks olla konflikti kaasatud.
Missuguse kuju võiks võtta Eesti välispoliitika selles keerulises olukorras? Kui te oleksite Urmas Reinsalu asemel ja ma küsiksin, mis on Eesti seisukoht selles küsimuses ja mida me järgmiseks teeme, siis mida te vastaksite?
Väikeriik peab keerulises olukorras mõtlema eelkõige oma eksistentsiaalsete huvide peale. Eesti julgeolek sõltub muidugi ka meie enda panusest, aga väga tugevalt ikkagi sellest, kas meil on toetajaid ja sõpru. Eesti jaoks on äärmiselt oluline, et lääne institutsioonid, nende hulgas Euroopa Liit ja NATO, oleksid võimalikult tugevad, kuna see pakub pikaajalist stabiilset keskkonda ja kinnistab liitlassuhteid. Praegu näeme aga seda, et institutsioonidel põhinev koostöö on muutunud nõrgemaks. Me ei saa enam institutsioonides kindlad olla. See tähendab omakorda, et rohkem kaalu omandavad kahepoolsed liitlassuhted.
Mis siis ikkagi meie teha saame? Teeme ennast nähtamatuks, pisikeseks – ja loodame, et äkki läheb oht seekord meist lihtsalt mööda?
Ei. Rahvusvaheliste suhete akadeemilises debatis on küll alati olnud ka see koolkond, mis pooldab väikeriikide lausa neutraalset positsiooni – väikeriik saab end kaitsta seeläbi, et teeb end hästi väikeseks ja ei sekku konfliktidesse, et mitte kahjustada liitlassuhteid. Aga see mudel on muutunud järjest vähem populaarseks. Enamik väikeriike on valinud tugevate liitlassuhete tee, ja kui me juba oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmed, siis peame kujundama oma seisukoha ka nendes küsimustes, mis on nendele organisatsioonidele olulised. Peame küll olema teadlikud sellest, et me ei saa neis institutsioonides olla sama kindlad kui varem, aga ikkagi peame tegutsema selle nimel, et need säiliksid, et me ise nende usutavuse kaotamise protsessi ei kiirendaks.
Kurdid viskas Trump rongi alla, millel peaks põhinema meie kindlus, et meie pole järgmised? Jah, oleme EL-is ja NATO-s ja meil on erinevalt kurdidest ka riik, aga ikkagi?
Eks see ongi oluline vahe, oleme EL-is ja NATO-s ja meil on oma riik. Selles mõttes ei saa kurdide ja Eesti vahel paralleeli tõmmata.
No meie ka ei aidanud Normandias.
Samas pole kurdid ka ainukene näide selle kohta, kuidas USA oma liitlastega ümber käib. Oleme ju näinud, kuidas Trump on püüdnud siduda oma toetust Ukrainale sellega, kas Ukraina aitab temal ellu viia poliitilist kampaaniat oma konkurendi vastu – mis on täiesti enneolematu ja lubamatu. See on jällegi näide, kuidas liitlassuhted on muutunud. Ukraina jällegi ei ole NATO liige. NATOst kui institutsioonist kinnihoidmine on Eesti jaoks fundamentaalse tähtsusega.
Viitasite juba, et Venemaa on käimasolevast konfliktist võitnud ja suurendab oma mõjuvõimu Süürias, sedakaudu kogu maailmas. Mida tähendab see meile? Missugused võiksid olla Trumpi ja Putini omavahelised avalikult sõnastamata kokkulepped meisse puutuvalt?
Trumpi ja Putini kokkulepete üle ei hakkaks ma spekuleerima, sest me lihtsalt ei tea, mis seal on või ei ole. Globaalsed arengusuunad on Venemaa jaoks soodsad. USA liidripositsioon muutub nõrgemaks, Trump kiirendab seda oma tegevusega. See on pikaajaline trend, aga kui USA president ise tõmbub välja eri kriisikolletest ja ütleb üles liitlassuhteid, ei hooli institutsioonidest ja normidest, siis Venemaa võib sellega ainult rahul olla ja seda oma positsiooni tugevdamiseks ära kasutada. USAga konkureerivad jõud saavad vabamalt tegutseda, ennast kehtestada, oma mõjusfääre rajada. Suund on sinnapoole, et regionaalsed jõukeskused kehtestavad ennast oma piirkonnas ja loovad endale mõjusfääre – teades, et USA ei soovi enam sel moel sekkuda, nagu ta varem on teinud.
Mis ikkagi Türgia-Süüria konfliktist saab ja mis aja jooksul? Poliitilistele lahendustele lootmine on ju natuke naiivne.
Olulisem siin on isegi veel see, kes hakkavad Süüria konflikti lahendama. Euroopa on tükk aega olnud kõrval. Küsitav on, kas USA soovib veel lahendust üldse mõjutada ja selles suunas töötada?
Siis ikkagi ainult Venemaa?
Venemaa on saanud vahendajaks Türgi ja Süüria vahel ja tundub, liigutakse selles suunas, et Süüria president al-Assad saavutab oma eesmärgi, Süüria territoriaalse terviklikkuse taastamise. See sobib ka Venemaale, sest annab kinnitust, et autoritaarsed riigijuhid – isegi kui nad on kasutanud massiivset vägivalda oma elanikkonna vastu – võivad konfliktist terve nahaga välja tulla ja sellise tegevuse tulemusena oma eesmärke saavutada.
