LUGEJA KIRI | Lea Arme: kas Eesti uus superstaar on mölaklus?
Piinlik on, härrased, ütlen ma teile, kuuldes ja lugedes taas mõne tont teab mille käes vaevleva isanda sõnavõttu mis iganes suunal – naiste, homode, pagulaste või mõne muu rahvarühma aadressil. Kui niisuguse mõttelaadi ja kõnepruugiga olendid on Eestis alati olemas olnud ja seni imekombel vait püsinud, siis kuidas on nüüd juhtunud nii, et nad järjest ja järjest pääsevad püünele?
Hetkel on selles osas tõusnud meediastaariks Jakko Väli (kas keegi teab kedagi, kes teab, kes on Jakko Väli? Millega ta varem on silma paistnud, mida suurt loonud, mida Eesti heaks teinud?), eelmistel nädalatel täitsid leheruumi Urmas Reitelmanni suust pudenenud šedöövrid…
Kõiki ei hakka siinkohal üles lugema, te teate ise. Kuidagi tekib neid nagu seeni pärast vihma järjest juurde.
Mis toimub? Kuhu me kõik üheskoos teel oleme, head inimesed? Miks me publitseerime ja paljundame niisugusel tasemel logorröa gradus gravis’t, mille kohta vanarahvas oleks öelnud lihtsalt: „Loll jutt suhu tagasi!“?
See, et meie avalik inforuum on 90% ulatuses täidetud just nimelt niisugusel tasemel retoorikaga, teeb mulle muret. Miks me selle peale nii maiad oleme, miks pedaalime peamiselt ikka just madalat ja lamedat? Või see ongi ehk viimati see kurikuulus lameda maa teooria, mille jüngrid praegu siin-seal sõna võtavad?
Igas külas ja kolkas on alati olnud oma lollike, aga aegadel, mil rahval oli veel alles tükk tervet talupojamõistust, ei kujutanud keegi ette, et talle olulisi asju usaldada või teda oma eestkõnelejaks upitada. Miks me kingime siis praegu, aastal 2019, just niisugustele nii kolossaalselt palju tähelepanu? See ei peaks neile kuuluma!
Sest ausalt öeldes hakkab see, et iga issanda päev on jälle mõne kaasmaalase pärast nii kohutavalt häbi, tõesti juba liiale minema.
