TÄISMAHUS | Putin: sõja eesmärk on Ukraina demilitariseerimine ja režiimivahetus. Kes sekkub, see kahetseb

Vene president Vladimir Putin süüdistas agressiivses, ähvardustest ja valedest läbipikitud kõnes lääneriike “miljonite inimeste hukutamises”, võrdles Ukrainat Natsi-Saksamaaga ja kuulutas välja sõja sealse “natsirežiimi” kukutamiseks. Lugeja informeerimiseks avaldame agressori eneseõigustuse täismahus.

Täna pean taas vajalikuks naasta Donbassis toimuvate traagiliste sündmuste ja Venemaa enda julgeoleku võtmeküsimuste juurde.

Alustan sellest, mida ütlesin 21. veebruari pöördumises. Jutt on sellest, mis tekitab meile erilist muret ja ärevust. Fundamentaalsetest ohtudest, mida lääne vastutustundlikud poliitikud aasta-aastalt, samm-sammult meie riigi suhtes jõhkralt ja ebatseremoniaalselt tekitavad. Pean silmas NATO bloki laienemist itta ja selle sõjalise taristu toomine Vene piiridele lähemale.

On hästi teada, et 30 aastat oleme järjekindlalt ja kannatlikult üritanud saavutada kokkulepet NATO juhtriikidega Euroopa võrdse ja jagamata julgeoleku põhimõtete asjus. Meie ettepanekutele on alati vastatud kas küünilise pettuse ja valega või katsetega meid survestada ja välja pressida. Samal ajal jätkab Põhja-Atlandi allianss kõigile meie protestidele ja murealvadustele vaatamata laienemist. Sõjamasin on liikumas ja ma kordan, läheneb meie piiridele.

Miks see kõik toimub? Kust tuleb selline ülbus rääkida enda erakordsusest, eksimatusest ja kõikelubatavusest? Kust tuleb selline põlastav, üleolev suhtumine meie huvide ja täiesti legitiimsete nõudmiste vastu?

Vastus on selge. Kõik on arusaadav ja ilmselge. Eelmise sajandi 80.-tel aastatel Nõukogude Liit nõrgenes ja varises siis täiesti kokku. Tollane sündmuste käik on meile hea õppetund ka praegu. See näitas veenvalt, et võimu ja tahte halvatus on esimene samm täielikuks taandarenguks ja mälukaotuseks. Kohe, kui me endausu mõneks ajaks kaotame, ongi kõik. Maailma jõutasakaal muutus.

See on toonud kaasa fakti, et kunagised lepingud ja kokkulepped enam ei kehti. Veenmisest ja palvetest pole abi. Kõik, mis ei sobi hegemoonile ja võimulolijatele, kuulutatakse arhailiseks, aegunuks, ebavajalikuks. Ja vastupidi: kõike, mis tundub nende jaoks kasulik, esitatakse ülima tõena, mida surutakse peale iga hinnaga, jõhkralt, vahendeid valimata. Vastupanijatel murtakse põlved.

See, mida ma praegu räägin, ei puuduta mitte ainult Venemaad, mitte ainult meid. See puudutab kogu rahvusvaheliste suhete süsteemi ja mõnikord isegi USA liitlasi. Pärast NSVL-i kokkulangemist algas faktiline maailma ümberjaotamine. Selleks ajaks väljatöötatud rahvusvahelise õiguse normid – sealhulgas võtmetähtsusega, fundamentaalsed normid, mis võeti vastu pärast Teist maailmasõda ja aitasid suurel määral kinnistada selle tagajärgi – need hakkasid segama jõudusid, kes olid kuulutanud end Külma sõja võitjateks.

Muidugi: praktilises elus, rahvusvahelistes suhetes ja neid reguleerivates seadustes oli vaja võtta arvesse maailma olukorra ja jõutasakaalu muutust. Ent seda oleks tulnud teha professionaalselt, sujuvalt, kannatlikult, võttes arvesse ja austades kõigi riikide huvisid ja mõistes oma vastutust. Kuid ei. Tekkis absoluutsest üleolekust tingitud eufooria, teatud sorti moodne absolutism ja seda nende isikute madala kultuuritaseme ja ülbuse taustal, kes valmistasid ette, võtsid vastu ja surusid läbi otsuseid, mis teenisid vaid neid ennast. Olukord hakkas arenema uue stsenaariumi järgi.

Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Esiteks, ilma ÜRO julgeolekunõukogu loata viisid nad läbi verise sõjalise operatsiooni Belgradi vastu, kasutades lennukeid ja rakette keset Euroopat. Mitu nädalat toimus rahumeelsete linnade ja eluks hädavajaliku taristu pommitamine. Peame neid fakte meelde tuletama, muidu ei armasta mõned Lääne kolleegid neid mäletada. Ja kui me sellest räägime, eelistavad nad osutada mitte rahvusvahelistele normidele, vaid asjaoludele, mida nad oma tahtmist mööda tõlgendavad.

Siis oli järg Iraagi, Liibüa, Süüria käes. Mittelegitiimne sõjalise jõu kasutus Liibüa vastu ja kõigi ÜRO julgeolekunõukogu Liibüa-teemaliste otsuste rikkumine viis selle riigi täieliku hävitamiseni, tohutu taimelava tekkeni rahvusvahelise terrorismi jaoks, aastaid kestnud humanitaarkatastroofi ja kodusõjani. See tragöödia hukutas sadu tuhandeid, miljoneid inimesi mitte ainult Liibüas, vaid kogu regioonis, tekitades tohutu väljarände Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast Euroopasse.

Samasugune saatus valmistati ette Süüria jaoks. Lääneriikide koalitsiooni sõjategevus selle riigi territooriumil, ilma Süüria valitsuse loata ja ÜRO julgeolekunõukogu heakskiiduta pole midagi muud, kui agressioon, interventsioon.

Ent eriline koht on selles jadas mõistagi Iraagi invasioonil, mis toimus samuti ilma õigusliku aluseta. Ettekäändena kasutati väidetavalt USA valduses olevat usaldusväärset infot Iraagi massihävitusrelvade kohta. Tõendina vehkis USA riigisekretär kogu maailma ees avalikult mingisuguse valge pulbriga täidetud tuubiga, väites, et see ongi Iraagis arendatud keemiarelv. Ja siis selgus, et see kõik oli pettus, bluff ja mingeid keemiarelvi Iraagis ei ole. Uskumatu, üllatav, aga fakt on fakt. Toimus valetamine kõige kõrgemal riiklikul tasandil ja ÜRO kõrgeimalt tribüünilt. Tulemuseks: tohutud ohvrid, häving, uskumatu terrorismi tõus.

Üldiselt jääb mulje, et praktiliselt kõikjal, paljudes maailma regioonides, kuhu lääs on tulnud oma reegleid kehtestama, on tulemuseks veri, ravimata haavad, rahvusvahelise terrorismi ja ekstremismi pained. Kõik minu toodud näited on vaid kõige karjuvamad, ent kaugeltki mitte ainsad näited rahvusvahelise õiguse rikkumisest.

Selles jadas sisalduvad ka meie riigile antud lubadused, et NATO ei laiene tolligi itta. Kordan: nad valetasid, aga rahvalikus keeles öeldes lihtsalt hülgasid. Jah, sageli võib kuulda, et poliitika on räpane asi. Võib-olla, aga mitte niimoodi, mitte sellisel määral. Lõppude lõpuks ei lähe selline käitumine vastuollu mitte üksnes rahvusvaheliste õiguste põhimõtetega, vaid eelkõige üldiselt tunnustatud moraali- ja kõlblusnormidega. Kius on siin õigus ja tõde? Lihtsalt hunnik valesid ja silmakirjalikkust.

Muuseas, ka Ameerika poliitikud, politoloogid ja ajakirjanikud kirjutavad ja räägivad faktist, et USA sees on viimastel aastatel loodud tõeline valede impeerium. Sellega on raske mitte nõustuda, see on tõsi. Aga pole vaja olla liiga tagasihoidlik: USA on endiselt suurriik, süsteemirajav võim. Kõik tema satelliidid pole üksnes valmis resigneerunult ja kohusetundlikult nõustuma, temaga põhjusest sõltumatult kaasa laulma, aga ka tema käitumist kopeerima, entusiastlikult tema seatud reeglitega nõustuma. Seepärast on alust kindlalt öelda, et kogu niinimetatud lääneblokk, mis on loodud USA näo järgi, kõik see on tõeline “valede impeerium.”

Mis puudutab meie riiki – pärast NSVL-i kokkuvarisemist ja kaasaegse Venemaa enneolematut avatust, siirat valmisolekut koostööks USA ja teiste lääne partneritega ja sisuliselt ühepoolse desarmeerimise tingimustes üritasid nad meid hakata kohe pigistama, teha meile lõpp peale ja hävitada meid täielikult. Täpselt see toimus 90.-tel ja 2000.-tel, kui nn kollektiivne lääs toetas kõige aktiivsemal viisil Lõuna-Venemaa separatiste ja palgasõdurite jõuke. Milliseid ohvreid ja kaotusi see meile tollal maksma läks! Milliseid katsumusi pidime läbi elama, enne kui suutsime viimaks Kaukasuses rahvusvahelise terrorismi selgroo murda. Mäletame seda ja unusta kunagi.

Jah, tegelikult ei ole viimase ajani lõppenud katsed meid omaenda huvides ära kasutada, hävitada meie traditsioonilisi väärtusi ja suruda meile peale pseudoväärtused, mis määndaksid meid, meie rahvast seespoolt. Samad väärtused, mida nad on agressiivselt levitanud oma riikides ja mis viivad otseselt kaasa degradeerumise ja taandarenguni, kuna need lähevad vastuollu inimloomusega. Seda ei juhtu, see ei ole kellelgi õnnestunud. See ei tööta ka nüüd.

Vaatamata kõigele tegime 2021. aasta detsembris uue katse jõuda USA ja tema liitlastega kokkuleppele Euroopa julgeoleku aluspõhimõtete ja NATO mittelaienemise kohta. Kõik oli asjatu. USA positsioon ei muutu. Nad ei pea vajalikuks Venemaaga selles võtmeküsimuses läbi rääkida. Oma eesmärke jälgides ignoreerisid nad meie huvisid.

Ja muidugi tuleb meil selles olukorras küsida: mida teha edasi, mida oodata? Teame ajaloost hästi, kuidas 1940. aastal ja 1941. aasta alguses üritas Nõukogude Liit igal viisil sõda ennetada või vähemalt pidurdada. Selleks prooviti sõna otses mõttes viimase hetkeni võimalikku agressorit mitte provotseerida, jättes ellu viimata või lükates edasi kõige vajalikumad, ilmselgemad sammud vältimatu rünnaku tagasilöömiseks. Ja need sammud, mis lõpuks võeti, jäid katastroofiliselt hiljaks.

Tulemusena ei olnud riik täiesti valmis Natsi-Saksamaa invasiooniks, kes ründas meie isamaad sõda kuulutamata 1941. aasta 22. juunil. Vaenlane peatati ja siis purustati, ent tohutu hinnaga. Katsed agressorit Suure Isamaasõja eelõhtul lepitada osutusid veaks, mis läks meie rahvale kalliks maksma. Esimestel sõjakuudel kaotasime tohutuid, strateegiliselt olulisi territooriume ja miljoneid inimesi. Teist korda me seda viga ei võimalda, meil ei ole selleks õigust.

Need, kes taotlevad võimu maailma üle, kuulutavad avalikult, karistamatult, ja ma rõhutan, põhjuseta, et meie, Venemaa, oleme nende vaenlane. Kindlasti on neil praegu suur rahanduslik, teaduslik, tehnoloogiline ja sõjaline võim. Oleme sellest teadlikud ja hindame objektiivselt ohte, mida meile majandussfääris pidevalt tekitatakse, samuti enda võimet sellele jultunud ja alalisele väljapressimisele vastu seista. Kordan, hindame seda illusioonideta, äärmiselt realistlikult.

Mis puudutab sõjalist sfääri, siis on kaasaegne Venemaa – isegi pärast NSVL-i kokkuvarisemist ja sellega kaasnenud potentsiaali olulist vähenemist – maailma üks võimsamaid tuumariike ja omab lisaks teatud eeliseid mitmes uuemate relvatüüpide vallas. Selles osas ei peaks keegi kahtlema, et otsene rünnak meie riigi vastu viib iga potentsiaalse agressori lüüasaamiseni ja ränkade tagajärgedeni.

Samal ajal muutub tehnoloogia, sealhulgas kaitsetehnoloogia kiiresti. Liidriroll on selles valdkonnas mööduv ja vahetab omanikku. Ent meiega piirnevate alade sõjaline areng, kui me sellega lepime, jääb püsima aastakümneteks ja võib-olla igaveseks, luues Venemaa jaoks pidevalt kasvava ja täiesti vastuvõetamatu ohu.

Isegi praegu muutub meie riigi olukord NATO ittalaienemise tõttu iga aastaga järjest halvemaks ja ohtlikumaks. Lisaks on NATO juhtkond rääkinud viimastel päevadel avalikult vajadusest kiirendada alliansi taristu arendamist Vene piiridel. Teisisõnu nad karmistavad oma positsiooni. Me ei saa lihtsalt jääda toimuvat jälgima. See oleks meist absoluutselt vastutustundetu.

Põhja-Atlandi alliansi taristu edasine laiendamine ja Ukraina aladel alanud sõjaline arendustöö on meile vastuvõetamatu. Asi ei ole muidugi NATO-s kui organisatsioonis – see on kõigest USA välispoliitika instrument. Probleem on selles, et meiega piirnevatel aladel – ma märgiks, meie oma ajaloolistel aladel – luuakse meile vaenulikku anti-Venemaad, mis on täielikult väliskontrolli all, milles seavad end intensiivselt sisse NATO riikide relvajõud ja kuhu pumbatakse kõige moodsamaid relvi.

USA ja selle liitlaste jaoks on tegu niinimetatud Venemaa ohjeldamise poliitikaga, millel on selged geopoliitilised dividendid. Ja meie riigi jaoks on see kokkuvõttes elu ja surma küsimus, küsimus meie kui rahva ajaloolisest tulevikust. Ja see ei ole liialdus, see on tõsi. See on tõeline oht mitte vaid meie huvidele, vaid meie riigi eksisteerimisele, suveräänsusele. See ongi punane joon, millest on palju räägitud. Nad astusid sellest üle.

Selles osas ja Donbassi olukorrast rääkides: näeme, et 2014. aastal Ukrainas riigipöörde läbiviinud, võimu haaranud ja dekoratiivsete valimisprotsesside kaudu seda hoidvad jõud on lõplikult loobunud konflikti rahumeelsest lahendamisest. Kaheksa aastat, lõputult pikad kaheksa aastat oleme teinud kõik võimaliku, et olukorda rahumeelsete, poliitiliste vahenditega lahendada. Kõik asjatult.

Nagu oma eelmises kõnes ütlesin, pole seal toimuvat võimalik ilma kaastundeta jälgida. Lihtsalt võimatu on seda kõike taluda. On vaja otsekohe peatada see õudus, genotsiid miljonite inimeste vastu, kes toetuvad ainult Venemaale, loodavad ainult meile. See oli nende inimeste püüdlused, tunded ja valu, mis oli meie peamiseks motiiviks Donbassi rahvavabariikide tunnustamisel.

Arvan, et on oluline uuesti rõhutada. NATO riigid toetavad enda eesmärkide saavutamiseks kõiges Ukraina äärmusnatsionaliste ja neonatse, kes omakorda ei andesta kunagi Krimmi ja Sevastoopoli elanikele nende vaba valikut Venemaaga taas liituda.

Mõistagi ronivad nad tulevikus Krimmi sõjaga, täpselt nagu Donbassis, et tappa. Samamoodi, nagu Ukraina natsionalistide jõugud, Hitleri käsilased tapsid Suure Isamaasõja ajal kaitsetuid inimesi. Nad kuulutavad avalikult, et pretendeerivad veel teistele Vene aladele.

Kogu sündmuste käik ja laekuva info analüüs näitab, et Venemaa kokkupõrge nende jõududega on vältimatu. See on ainult aja küsimus, nad valmistuvad, ootavad õiget aega. Nüüd väidavad nad ka, et püüdlevad tuumarelvade omandamise poole. Me ei luba sel juhtuda.

Nagu ma ütlesin, leppis Venemaa pärast NSVL-i langust uue geopoliitilise reaalsusega. Me austame ja jätkame kõigi Nõukogude ruumis loodud uute riikidega austavat suhtlust. Me austame nüüd ja tulevikus nende suveräänsust. Selle näiteks on abi, mida me andsime traagiliste sündmustega kokku puutunud Kasahstanile, kus seati kahtluse alla sealne riiklus ja terviklikkus. Ent Venemaa ei saa end turvaliselt tunda, areneda ja eksisteerida koos tänapäeva Ukraina territooriumilt tuleva pideva ohuga.

Tuletan meelde, et 2000-2005 andsime sõjalise vastulöögi Kaukasuse terroristidele, kaitsesime oma riigi terviklikkust ja päästsime Venemaa. 2014. aastal toetasime Krimmi ja Sevastoopoli elanikke. 2015. aastal kasutasime relvajõude, et tõkestada kindlalt terroristide tungimine Süüriast Venemaale. Meil ei olnud enda kaitsmiseks teist valikut.

Sama toimub praegu. Teil ja mul lihtsalt ei ole jäänud muud võimalust Venemaa, meie rahva kaitsmiseks, kui see, mida me oleme täna sunnitud kasutama. Olukord nõuab meilt otsustavat ja kohest tegutsemist. Donbassi rahvavabariigid pöördusid abi saamiseks Venemaa poole.

Sellest tulenevalt, kooskõlas ÜRO artikli 7. jao artikliga 51, lähtudes Vene Föderatsiooninõukogu heakskiidust ja vastavalt 22. veebruaril föderatsiooninõukogus heakskiidetud koostöö- ja sõpruslepetele Donetski rahvavabariigi ja Luganski rahvavabariigiga olen otsustanud läbi viia sõjalise erioperatsiooni.

Selle eesmärk on kaitsta inimesi, kes on kannatanud kaheksa aastat Kiievi režiimi tagakiusamise ja genotsiidi all. Selleks taotleme Ukraina demilitariseerimist ja denatsifitseerimist, samuti kõigi inimeste kohtu alla andmist, kes on sooritanud arvukaid veriseid kuritegusid tsiviilisikute, sealhulgas Vene Föderatsiooni kodanike vastu.

Samal ajal ei hõlma meie plaan Ukraina alade okupeerimist. Me ei hakka kellelegi midagi peale sundima. Samal ajal kuuleme läänest üha sagedamini, et Nõukogude totalitaarse režiimi allkirjastatud dokumendid, mis kinnistasid Teise Maailmasõja tulemused, ei peaks enam kehtima. Noh, mida sellele vastata?
Teise maailmasõja tulemused, samuti meie rahva poolt natsismivastase võidu altarile toodud ohvrid on pühad. Ent see ei lähe vastuollu inimõiguste ja põhivabaduste kõrgete väärtustega, mis põhinevad sõjajärgsetel aastakümnetel arenenud reaalsusel. See ei tühista ka riikide õigust enesemääramisele, mis on määratletud ÜRO harta artiklis 1.

Tuletan teile meelde, et ei NSVL-i loomise ajal ega pärast Teist maailmasõda ei küsinud keegi tänapäeva Ukraina teatud aladel elavatelt inimestelt, kuidas nad ise tahaksid oma elu korraldada. Meie poliitika põhineb vabadusel, igaühe vabadusel omaenda tuleviku ja oma laste tuleviku üle otsustada. Ja peame oluliseks, et seda õigust – õigust valida – saaks kasutada kõik praeguse Ukraina aladel elavad rahvad, igaüks, kes seda tahab.

Selles osas pöördun Ukraina kodanike poole. 2014. aastal oli Venemaa kohustatud kaitsma Krimmi ja Sevastoopoli elanikke nende eest, keda te ise nimetate natsideks. Krimmi ja Sevastoopoli inimesed langetasid valiku liituda oma ajaloolise kodumaaga, Venemaaga, ja me toetasime seda. Kordan, me lihtsalt ei saanud teisiti.

Tänased sündmused ei ole seotud sooviga kahjustada Ukraina ja ukraina rahva huvisid. Need on seotud vajadusega kaitsta Venemaad nende eest, kes võtsid Ukraina pantvangi ja üritavad kasutada seda meie riigi ja rahva vastu.

Kordan, meie tegevus on enesekaitse meie vastu suunatud ohtude ja praegusest veelgi suurema katastroofi tõrjumiseks. Ükskõik kui raske see ka poleks, palun teil seda mõista ja kutsun üles koostööle, et see traafiline lehekülg võimalikult ruttu mööduks ja sakksime koos edasi liikuda, lubamata kellelgi meie asjadesse, meie suhetesse sekkuda, vaid ehitades neid ise üles – nii et loodaks vajalikjud tingimused kõigi probleemide lahendamiseks ja vaatamata riigipiiride olemasolule oleks võimalik meid tervikuna seesmiselt tugevdada. Usun sellesse, see on meie tulevik.

Pöördun ka Ukraina relvajõudude sõjaväelaste poole. Kallid seltsimehed! Teie isad, vanaisad, vaarisad ei võidelnud selleks natsidega ja ei kaitsnud meie ühist kodumaad selleks, et tänapäeva neonatsid saaksid Ukrainas võimu haarata. Olete andnud truudusvande Ukraina rahvale, mitte rahvavaenulikule huntale, kes Ukraina varandus röövib ja omaenda rahvast mõnitab.

Ärge täitke nende kuritegelikke käske. Kutsun teid üles relvi kohe maha panema ja koju minema. Laske mul selgitada: kõik Ukraina armee teenistujad, kes seda nõuet täidavad, saavad vabalt lahingupiirkonnast lahkuda ja perede juurde naasta.

Rõhutan taas kord: kogu vastutus võimaliku verevalamise eest lasub Ukraina territooriumit valitseval režiimil.

Nüüd mõned olulised, väga olulised sõnad neile, kellel võib tekkida kiusatus käimasolevatesse sündmustesse sekkuda. Kes iganes proovib meid takistada või veel enam, tekitada ohtu meie riigi ja rahva vastu, peab teadma, et Venemaa vastus on kohene ja viib tagajärgedeni, mida te oma ajaloos varem kogenud ei ole. Oleme valmis kõigiks arenguteks. Kõik vajalikud otsused on selleks tehtud. Loodan, et mind kuulatakse.

Kallid Venemaa kodanikud!

Riikide ja rahvaste heaolu ja kogu eksistents, nende edu ja elujõud tuleneb alati nende kultuuri ja väärtuste võimsast juurestikust, esivanemate kogemustest ja traditsioonidest ning mõistagi otseselt ka võimest pidevalt muutuva eluga kohaneda, ühiskonna sidususest ja valmisolekust konsolideeruda, koondada kõik jõud edasiliikumiseks.

Jõudu on alati vaja, alati. Aga jõud võib olla erinevat sorti. Kõne alguses mainitud “valede impeeriumi” poliitika keskmes on peamiselt jõhker, otsene jõukasutus. Sellistel puhkudel on meil kombeks öelda: “Jõudu on, mõistust pole tarvis.”

Ning teie ja mina teate, et tõeline jõud tugineb õigusel ja tõel ja see on meie poolel. Ning sellisel juhul on raske mitte nõustuda faktiga, et iseseisvus ja suveräänsus põhineb jõul ja valmisolekul võidelda. See on hädavajalik vundament, milleta ei ole mõeldav ehitada oma tulevikku, kodu, perekonda, kodumaad.

Kallid kaasmaalased!

Olen kindel, et oma riigile pühendunud Vene relvajõudude sõdurid ja ohvitserid täidavad oma kohust professionaalselt ja vapralt. Mul pole kahtlust, et kõik valitsustasandid, spetsialistid, kes vastutavad meie majanduse, finantssüsteemi ja sotsiaalsfääri eest, meie firmade ja kogu Vene ettevõtluse juhid tegutsevad koordineeritult ja tõhusalt. Arvestan kõigi parlamendiparteide ja ühiskondlike jüudude ühtse, patriootliku seisukohaga.

Nagu see on ajaloos alati olnud, on Venemaa saatus meie paljurahvuselise riigi rahva usaldusväärsetes kätes. See tähendab, et tehtud otsused viiakse ellu, seatud eesmärgid saavutatakse ja meie isamaa julgeolek saab usaldusväärselt tagtatud.

Usun teie toetusse ja sellesse nähtamatusse jõudu, mida isamaa-armastus meile annab.