Aadu Must: Külvivolinikena polnud Ernitsal ja Pauril tartlaste koosolekule asja
On selge, et värske erakondlane on innukas, kuid kahjuks ei taju ta veel konteksti. Selgituseks meediale ning ka auväärt Peeter Ernitsale, olgu veelkord öeldud, et oleme Savisaarega väga pikaaegsed sõbrad ning kooliajal lausa pinginaabrid. Meie sõprus on märksa vanem kui Keskerakond ning kindlasti ei lase me erakonna kongressil ega mõnel aktiivsel uusliikmel seda kõigutada. Ernitsa väited ja spekulatsioonid on aga niivõrd piinlikud ning solvavad, et olen sunnitud neid omalt poolt kommenteerima.
Suur surveavaldaja
Ernitsa süüdistused algasid sellest, et Must viibis küll Keskerakonna Tartumaa piirkonna koosolekul, aga teda ja Pauri Tartu linnaorganisatsiooni koosolekule ei lubanud. Tartumaa piirkonna kuraatorina (see on meil kesk-juhatuse esindaja piirkonna organisatsiooni juures) on mul kohustus nendel koosolekutel osaleda. Eriti veel siis, kui piirkonna esimees (nagu antud juhul ka oli) seda palub. Olen püüdnud kuraatorina olla heatahtlik abimees ja pole veel olnud seda „erilist vajadust“, mis sundinuks mind kohaliku juhatuse otsustustesse sekkuma. Eriti veel isikuvalimiste korral. Mõni kuraator (nagu näiteks Yana Toom Narvas), on olnud ägedam ja kutsunud kohaliku juhatuse selja taga, kui talle mõne inimese ülesseadmine ei meeldi, kokku koguni üldkoosoleku. Mul oli imelik lugeda küll, kuidas Ernits, kes ise oma organisatsiooni koosolekul kohal polnud, esitas värvikaid kirjeldusi minu justnagu ilmsiks tulnud mustadest mõtetest ja mustadest tegudest. Tegelikult ma sõna ei võtnud ega kellelegi survet ei avaldanud. See, et Ernitsa kandidatuur erakonna juhatusse tartumaalaste toetust ei leidnud, toimus samuti minust sõltumatult. Natuke vähem kui kolm kuud tagasi ma küll rääkisin Ernitsaga ja soovitasin tal kui Riigikogu keskerakonna fraktsiooni liikmel ka erakonda astuda. Algul ta arvas küll, et ta veel noor ja peaks mõtlema, aga siis täitis erakonda astumise avalduse ikka ära. Eks ta vist tollest episoodist alates peabki mind suureks surveavaldajaks.
Üldse on Ernitsal väga paljud asjad sassis ja ta peab veel palju lihtsaid asju ära õppima. Erakonnas on kongress, volikogu, juhatus, esimees, aseesimehed ja juhatuse liikmed ning peasekretär. Suursaadikud, eriesindajad ja külvivolinikud taanduvad kõik mõiste „külaline“ alla ja lepivad oma osalemise mõne piirkonna juhatuse koosolekul eelnevalt selle esimehega kokku. Toomas Paur, Ernitsa arvates minu poolt koosolekult välja visatud „Tartumaa kuraator“ pole kunagi kuraator olnud, sest ta ei ole erakonna juhatuse liige, vaid on erakonna palgaline tehniline töötaja Tartu maakonnas. Ja Must pole Tartu linnas „kuraator“, vaid piirkonna esimees. Keskerakonna Tartu linnaorganisatsiooniga pole tublil Pauril mingit pistmist. Ja kui ka oleks, tähendaks see piirkonna juhatuse otsuste täitmist tema poolt, mitte aga mingite korralduste jagamist. Nii lihtne see asi ongi.
Sattusid valele koosolekule
Ernits ja Paur olevat välja visatud koosolekult, kus oli hädasti vaja kaitsta Edgar Savisaare kandidatuuri ülesseadmist erakonna juhi kohale, aga Must olnud vastu. Ausõna - meie juhatuse päevakorras reedel, 30. oktoobril, kandidaatide ülesseadmist ei olnud ja pole siiani ka ei toimunud. Asi on selles, et nädal varem Hundisilma talus toimunud nõupidamisel rõhutas peasekretär Priit Toobal kõva ja selge häälega, et kandidaatide ametlik ülesseadmine algab 1. novembrist ja ka need, kes veduri ees jooksnud, peavad oma ametliku otsuse ikkagi novembri esimeses pooles vormistama. Sellest me lähtusimegi. Reedesel koosolekul arutasime tõsiselt meie erakonna tööd Tartu linnavolikogus ja linnavalitsuses. Ehk mäletate, et kohalike omavalitsuste töö ajast on pool läbi saanud – on aeg vaagida tehtut ja seda, mis annab veel ära teha. Arutasime ka linna eelarvet. Seda võivad teile kinnitada kõik juhatuse liikmed, olgu nad siis Savisaare või Simsoni pooldajad. Priit Toobal teatas mulle isiklikult, et tema meie juhatuse koosolekule tulla ei saa ja pole ka vajadust. Kui Ernits ja Paur olid mures, mida me ikka arutame, võinuks ju helistada ja küsida. Mingit teadet selle kohta ei pidanud keegi neile saatma, sest õigupoolest polnud see nende asi. Mina ju ei teadnud, et Ernitsal, tema enda piltlikku väljendit kasutades, on nagu põdral silmad „verd täis ja enam ei näe mitte midagi“ ja ta reageerib üle. Aga võib-olla ta lihtsalt agara uustulnukana pandi tanki, nagu vahel juhtub.
Tervisest ja tervitustest
Palusin ennast „Priit Toobali volinikeks“ tituleerinud meestel tervitused ja volitaja sõnumi edasi anda. See oli suhteliselt lühike (ja ajalehestki juba tuttav): „Erakonna peasekretär Priit Toobal toetab Edgar Savisaare kandidatuuri!“ Aitäh. Pärast seda ütlesin, et „külalised on vabad“ (aga mitte „kasige välja“). Aga võib-olla pidanuks ma nad ikka jätma Tartu linna asju arutama. Järgmiseks päevaks oli Ernits oma kirjas tõusnud juba Edgar Savisaare isiklikuks esindajaks maa peal. Kui erakonna esimees tõepoolest ise meile oma asemikke külla saatis, võinuks ta ju mind sõbralikult sellest teavitada või, kui see tema nõunike arvates ei sobi, neile vähemalt volikirjad kaasa anda.
Savisaare tervisega haakuvast olen murelikult rääkinud kahel koosolekul. Üks neist, see „kaugetes metsakülades“ oli septembris toimunud Tartu linna ja maakonnaorganisatsioonide juhatuste ühine koosolek. Teine – Tartu linna juhatuse koosolek. Palusin viielt kohal olnud inimeselt nende arvamust, kas minu „metsakülades“ öeldut võis võtta Edgar Savisaare vastase rünnakuna. Kõik olid veendunud, et terve mõistusega inimeste jaoks sellist sõnumit ei olnud. Kaks lisasid, et pahatahtliku lähenemise ja omapoolsete lisandustega võinuks mu sõnu ka Savisaare vastasteks tõlkida. Üks minust vanem härrasmees oli pahane teisel koosolekul öeldu peale, et „varem või hiljem peab meie põlvkond hakkama mõtlema laadalt koju sõitmise peale.“ Ta arvas, et ka Ernitsat, kes minust vaid kaks ja pool aastat noorem ja alles tuleb poliitikasse, võis see solvata küll.
