Aadu Must: Nimi on osa rahvuskultuurist

Segadusi ja naljakaid võõrast kultuurikeskkonnast lähtunud uuendusi eesnimede valikus on Eestis irvitatud ja tänitatud vähemalt 400 aastat. Muutus usk, muutusid ka nimed. Tollal tõrjusid kiriku õhutusel piiblist ja pühakutelt laenatud nimed välja paganlikud ainunimed (nt ilusad mehenimed Pull, Puss jt). Aegamööda mugandusid need suupäraseks. Püha Johannese nimi kulus Juhaniks või Jaaniks, Bartholomäus Pärdiks, Laurentius Lauriks, Gregorius koguni Korjuseks! Katariinast tulid Kadrid-Katid-Riinad, Elisabetist Liisud, Liisid ja Eltsud. Jne. Kõik armsad eestikeelsed nimed!

Uut segadust tõi “vene usku” minek (1840. aastad). Ernst Peterson-Särgava kirjutab: “Madli tehti Matrjonaks, Jüri Georgiks, Ado Avdiks, Jaan Joanniks, Mai Melaniaks, Kai Jekaterinaks, Kaarel Karpiks. […] Suurem hulk unustas oma nime ära ja hakkas teise käest pärima”.

Rahvuslik liikumine tõstis au sisse mõtte eestikeelsest nimest. Rahvuseeposest leiti Kalev, Olev, Sulev, Linda, Salme, ka Ilmar (Ilmarine) jt.

Tsaariajal armastasid eestlased väga Andres Saali jt ajaloolisi romaane. Läti Hendriku kroonika, Saali suur inspiratsiooniallikas, on eestlaste nimede poolest kitsi (Lembitu). Nii pidi Saal oma romaanide kangelastele ise nimed välja mõtlema (“Aita”, “Leili”, “Vambola”). Eduard Bornhöhe “Tasuja” tõi käibesse Meelise, August Kitzberg lisas Maimu. Nimetatud teoste suur populaarsus oli uute nimede käibesse jõudmise ja massilise leviku tagatiseks.

Ansomardi (Peäro-August Pitka, 1866-1915), vene ohvitserina esimeses ilmasõjas langenud kirjanik soovitas muistsed eesnimed üles otsida “vere-” lõpuliste kohanimede algusosadest, mis olevatki kunagise talu või küla asutaja nimi. Nii saanuks me juurde hulga suupäraseks kulutatud nimesid, nt: Arb, Ellak, Erast, Imuk, Kiru, Kisu, Kolu, Lusti, Musti, Mõnu, Mällik, Pöör, Ruska, Rutik, Sassuk, Taadik, Ville, Väänik. Ruunavere jätaks soovitusnimekirjast küll välja.

Eesnimede korrastamine 1930. aastatel pidi lõpetama eesnimede küll saksa, küll vene või prantsuse viisi kirjutamise. 1935. aasta veebruaris ilmunud siseministri vastavat määrust illustreeris ligi 1300 eesnime sisaldav lisa. Nüüdsest pidi eesti nimesid iseloomustama häälduspärane kirjaviis. Ado asemel soovitati Aadut, Friedrichi asemel Priidikut või Vidrikut, Martha või Marfa asemel Martat, Amalie asemel Amaaliet või Maalit. “W” soovitati eesti nimedest välja rookida ja asendada “V”-ga. Aasa, Aare, Miika ja Neeme olid nüüdsest üheselt mehe-, Kloe, Elmeriss, Haagar, Justa jpt aga naisenimed. Nimede eestistamise kampaania (1935-40) käigus said tüüpilisteks eesti eesnimedeks Leida, Virve, Salme, Endel, Vello, Ülo jpt.

Juba Eesti Vabariigi tekkides oli seadusega seisuste kaotamise kohta Eesti kodanike nimedest välja roogitud “von“id jm aadliseisusele viitavad osad. Tuntud ajaloolane Georg von Rauch oli Eesti riigis lihtsalt Georg Rauch. Aga tänaseks on nii mõnedki selle seaduse väga hästi ära unustanud.

Eestis on eesnimi selle kandja rahvuse indikaatorina tavaliselt paremini töötanud kui perekonnanimi. Nt 1899. a samas vabrikus töötanud Wilhelm Lehm oli kindlasti sakslane, aga Jaan Pumpernickel eestlane. Otsisime ühe Venemaa arhiivi nimistutest represseeritud eestlasi. Mitte alati ei saanud perekonnanimest abi, sest leitud Reiljanid olid moldaavlased, Rosinad sakslased jne, aga kõik Endlid, Vaiked, Leidad ja Vellod olid eestlased.

Eesnimi iseloomustab väga hästi selle panija kultuuri- ja maailmapilti. Suure Prantsuse Revolutsiooni ajal mõeldi välja hulk “Mort Aux Aristocrates” (surm aristokraatidele) tüüpi nimesid, punavenemaal ilmusid Elektrifikaatsiad ja Kooperaatsiad. Internatsionaalse sotsialistliku realismi kinokunsti shedöövr “Neli tankisti ja koer” tõi Eesti kodudesse hulga Janeki, s.o Jaani poolakeelse nimevormiga poisslapsi, mis on küll hoopis omasem tänasest uudisloomingust.

Keegi kena noor eestlanna saanud Ameerika-reisil üllatusega teada, et tema eesnimi “Eib” on hellitusvorm mehenimest “Abraham”, ilusas poisinimes Kim aga tundnud õelused ära Kommunistliku Noorsoointernationaali venekeelse lühendi. Moraal? Juba Oskar Lutsu “Kevadest” tuntud Kiire venna ristsete lugu näitab, et rohkem kui mood mõjutab eksootiliste nimede valimist harimatusega segatud edevus.

Eesti nimedest lähemalt vt: Aadu Must. Eestlaste perekonnaloo allikad. Tartu: Kleio, 2000.