Peeter Volkonski: Oled see, kelleks sind hüütakse
Seetõttu tulebki pidada põhiliseks mitte seda, mis su nimi on, vaid seda, kuidas sind hüütakse. See võib tunduda küll russismina — kak tebja zovut — kuid paraku on asjalood kord juba nõndaviisi kujunenud. Kui minu abikaasa räägib mulle mingitest Reinudest, Jaanidest või teistest Peetritest, ei saa ma tihtipeale aru, kellest siis õieti jutt käib. Subjekti täpsustamiseks peab ta alati lisama märknime, mis minu ajukäärudes ringi solgerdades õige sahtlikese leiaks.
Tahangi panna südamele tulevastele vanematele, et ärge hoolige nimepanekul muust, kui vaid sellest, mismoodi selle nime tõttu teie last kord hüüdma hakatakse. Jüri Luigele näiteks ei soovitaks ma oma lapsele nimeks panna iialgi NATO (kirjaviis muutmata), sest paratamatult hakatakse teda vaatamata soole kutsuma Natsiks, mis aga ei kõla küll eriti hästi. Samas aga soovitaksin soojalt Euroopa Liidu pooldajatel nimetada oma laps Öiruks, vastastel aga Nöiruks, sest Öirts ja Nöirts ei viitsiks ükski nende tulevane klassikaaslane välja öelda.
P.S. Ja Aadu Must võib oma poja nimeks vabalt panna enda poolt propageeritud ilusa eesti poisslapse nime Puss, kuid selgitagu mulle palun sellisel juhul ära, kuidas seda nime käänata.