Ja siis ühel päeval ongi elu parem ja just äsja kirepalangus olnud ühiskond muutub kummitempliks, mille peamine ülesanne on olla kätte võidetud heaolu pitsatiks. Me kõik oleme selle kummitempli osad.

Just seda kummitempliühiskonda oleme me palavalt ihanud. Kunagi tundus ju võimatu, et me saame Euroopa Liitu ja NATO-sse, kuid nüüd me oleme seal. Kunagi tundus võimatu, et me oleme täiesti vabad — võime reisida, kuhu meeldib, ja osta oma rahakoti piires seda, mis meeldib. Lihtsalt elu nautida. Nüüd on see käes, ja nii kaua kui meid ei segata, kuni miski ei tungi otse meie õuele, oleme valmis suhteliselt kerge käega alla lööma kummitempli kõigele, mida meie eest asju korraldav riik või omavalitsus otsustab.

Heaoluühiskond kui niisugune on oma olemuselt midagi ääretult igavat, bürokraatlikku. Kes küll viitsib ja kas üldse suudabki lugeda üha lisanduvaid eurodirektiive ja nende põhjal välja töötatud seadusi või läbi töötada kogu seda materjalihulka, mis sellega koos sünnib. See on aeganõudev ja igav töö. Selleks riik ju ongi, et see töö ära teha, ja inimene tänaval või supermarketis ei peaks millegi niisugusega oma pead vaevama. Olgu siis veidi kõheldes või ükskõikselt, aga me lööme oma kummitempli sinna kõigele alla.

Ja eriti meeleldi lööme selle templi siis, kui meie eest otsustatakse asju, mida me tahamegi oma elust tõrjuda. Kui ühiskond lahendab ära HIV/AIDS-i-haigete probleemid, tegeleb narkomaaniaga, paneb vangid türmi ja valvab neid… Me delegeerime need ülesanded meeleldi riigile. Muidugi, vaid sellel tingimusel, et narko- või AIDS-i tugikeskust ei looda meie naabrusesse ja prügimägesid ei ehitata meie küla serva, vaid kuskile mujale. Määramatusesse.

Samas ometi on meil võimalus ühiskonnaellu ka aktiivselt sekkuda ja tegeleda näiteks heategevusega või aidata abivajajaid vabatahtliku tööga — osaleda varjupaikade tegevuses, kõikvõimalikes ennetusprogrammides või neid organiseerivates mittetulundusühingutes. Ja osa meist ju teebki seda, samas kui suurem osa seisab kõrval ja lööb tehtud tööle vaid oma kummitempli.

Teatud piirini talume me ju ka seaduserikkumisi. Me teame ju, kes kuskil küla peal puskarit või viina müüb või kust saab odavaid salasigarette. Need on ju enamasti meie sugulased ja tuttavad. Ega me ole ju Pavlik Morozovid, et oma lähikondseid üles anda. Ja osa meist ju ka ostab ja tarbib nende poolt pakutud hüvesid. Ja me lepime ka sellega.

Me teame või oleme kuulnud, et on ametiasutusi ja kontoreid, kus tuleb mingite teenuste eest maksta. Ka mulle on minu ajakirjanikuperioodil niisuguseid asju räägitud. Ent kui palusin rääkijat teha seda ka ajakirjanduse vahendusel, oli vastuseks otsustav keeldumine. Sest kui lähed mõne asjapulgaga tülli, muutub ju äritegemine raskeks.

Me oleme lehest lugenud, et ka mõnes omavalitsuses ei saa muidu asju ajada, kui annetad parteikassasse. Me teame ju, et paremini rahastatud on need erakonnad, mis on võtmepositsioonil suurtes linnades või on juhivad riigitüüri, samas kui teised maadlevad korruptsioonisüüdistustega või virelevad luusereina valimiskünnise taga.

Võimu ja raha toimimine käsikäes on kaasaegse heaoluühiskonna üheks tingimuseks. Paraku. Erakondade poolt poliitiliselt juhitud avaliku sektori käes on ressursid — meie, maksumaksjate raha — ja õigus langetada otsuseid. Erasektor on huvitatud, et nende ressursside eest ostetakse neilt teenuseid, ja et otsused, mis langetatakse, vastaksid nende ärihuvidele — kinnitatakse vajalikud detailplaneeringuid, antakse ehitus-, tegevus- ja alkoholimüügilube.

Jah, me viriseme selle kõige kallal, aga me ei ole barrikaadidel. Selle virina saatel me pigem lepime sellega, et ühiskond parteistub ja muutub korporatiivseks klassiühiskonnaks, mida valitseb parteiline aadelkond. Et erakondade juhatustes, riigiettevõtete ja riigiasutuste nõukogudes istuvad ühed ja samad inimesed. Et väga väikese grupi inimeste käes on määratu suur võim ja et need samad inimesed marsivad ühelt toolilt teisele.

Ma kujutan ette, et on inimesi, kelle arvates see peabki nii olema. Kuid minu arvates on need pigem ühe teistsuguse ühiskonna tunnused. Selle ühiskonna, millest me äsja tulime. Suurim erinevus on selles, et seda püramiidset juhtimissüsteemi ei dirigeeri mitte üks erakond, vaid mitu. Mitmeparteisüsteem lubab ühtedel ju kõnelda ka demokraatiast ja teistel Winston Churchilli kombel õhata, et demokraatia on nii ebatäiuslik.

Nõnda siis me ju lepime selle kõigega ja lööme alla oma kummitempli. Nii kaua, kuni heaolu püsib, ollakse leplik ja rahul tegelikult ka selle piskuga, kui saab vabalt välja öelda, mis meelel ja keelel. Natuke südametunnistuse rahustuseks viriseda, et end siis rahustada — mina olen teinud kõik, mida ma suutsin. Ka see virisemine on ebatäiusliku demokraatia osa.

Öeldu võiks kokku võtta sedastusega, et enamikul meist on lõppkokkuvõttes ju hea. Asjad toimuvad, raha liigub, inimesed saavad palka. See ju ongi heaoluühiskond. Võib-olla tõesti natuke korrumpeerunud, aga kes siis on nüüd see vastik, kes ütleb, et nii ei saa, ja poetab tõrvatilga meepotti? Kes on see kõige ausam, kui kõik on omavahel seotud?

Ei ole enam laulva revolutsiooni vaimu. Kunstnikud ja kirjanikud konutavad jälle Kuku keldris või Nokus. Ja kui mõni neist vahetabki liiste ja teeb suu lahti, siis kes tedagi kuulab? Jah, aeg-ajalt on erandeid. Kui saab suunata lihtsaid ja mõistetavaid asju — nagu seda olid möödunud presidendivalimised, kui laulva revolutsiooni vaim uuesti välja lõi. Aga ringkäendus on abstraktne ja nähtamatu, libe ja hiiliv haigus, millega on raske sõdida. Ja nii konutab revolutsiooni vaim unustatult nurgas.

Ja on üks teine vaim, mis valitseb. See on vaim, mis uitab supermarketites, reisib mööda spaasid ja troopikasaari ning lööb kummitempli kõigele, mis nende elu ei sega. Need oleme meie, sina ja mina, kogu ühiskond.