Mikko Lagerspetz: Bäckman ei vääri tähelepanu
Paks, peaaegu 400-leheküljeline raamat sisaldab väga mitmesugust materjali. Üks osa koosneb Tõnismäe monumendi teisaldamise dramaatilisest kirjeldusest. Vähemalt pool raamatu mahust käsitleb aga natsismi Eestis ja Soomes. Esitletakse natside kuritegusid Eestis ning nendes osalenud eestlasi.
Kirjeldatakse ka Soome vangilaagreid Jätkusõja-aegses Ida-Karjalas. Tuuakse välja Soome riigi ja ühiskonnategelaste sõjaaegseid sidemeid natsirežiimiga — oma osa saavad marssal Mannerheim ja sõjaaegne president Risto Ryti, aga isegi soomlaste armastatud helilooja Jean Sibelius, kes olnud üks Hitleri lemmikheliloojatest ja ”rahvussotsialismi mannekeen”.
Ka nüüdis-Eestis ja Soomes näeb autor natsismi ja selle õigustamist. Soome suurim ajaleht Helsingin Sanomat pälvib raamatus pidevat kriitikat väidetava Venemaa-vastasuse tõttu.
Kaasaegses Eestis väidab Bäckman läbi viidavat apartheidipoliitikat vene vähemuse vastu. Poliitikat õigustatavat nõukogude okupatsiooniga, mis on Bäckmani arvates ”müüt”, kuna nõukogude väed saabusid Eestisse baaside lepingu alusel. Raamat lõpeb Nõukogude Liidu kangelase Arnold Meri intervjuuga.
Nagu üldiselt propagandakirjanduses, on siingi omavahel ühendatud valikuliselt esitatud tõde, pooltõed ja otsene vale. Kurb tõde on muidugi see, et Hitleri režiim viis läbi koletuid kuritegusid ning et see leidis kaasaaitajaid ja toetajaid nii Eestis kui Soomes.
Tõde on ka see, et pronkssõduri teisaldamine mõjus negatiivselt nii Eesti mainele kui ka ühiskonna seesmisele koosmeelele. Kui praegune Pärnu linnapea laseb ennast pildistada natsivormis või kui justiitsminister teeb oma sünnipäevast natsiteemalise stiilipeo, on tegemist ikka uskumatu mõtlematusega.
Tõde on kahjuks seegi, et Tallinna Tõnismäel asuv, Eesti riigi poolt rahastatav okupatsioonimuuseum vaikib Eestis Saksa okupatsiooni ajal asunud juutide hävituslaagritest.
Pooltõdede hulka kuulub väide venelaste diskrimineerimisest Eestis. On fakt, et eestlaste ja venelaste sissetulekute vahe suureneb üha, mis ei näita paraku integratsiooni õnnestumist.
Tõsi on ka see, et vene päritolu inimesel on Eesti ühiskonnas raske läbi lüüa. Võib öelda, et eesti poliitikute enamus pole venelaste arvamuste, huvide ja probleemide vastu eriti huvi tundnud.
Samas on selge, et lahendus Eesti venelase jaoks saab olla vaid õppida eesti keelt ja mõista, et ta kodumaa on Eesti, mitte Venemaa. Kuidas sellise arusaamise tekkimist toetada, on muidugi Eesti riigi jaoks kõva pähkel.
Otsene vale on muidugi nõukogude okupatsiooni eitamine. Isegi kui nõukogude väed esialgu tulid Eestisse baaside lepinguga, ei saa ju ükski leping teha seaduslikuks nende pärastist tegevust Eesti iseseisvuse hävitamisel ja elanike terroriseerimisel. Otsesele valele rajaneb ka küüditajate õigustamine.
Mõningast meediahuvi on Bäckman varem pälvinud väikekirjastuses avaldatud raamatuga Anna Politkovskaja mõrvast. Seal süüdistab ta Soome välisministeeriumi ja poliitikuid (eriti roheliste parlamendisaadikut Heidi Hautalat) Venemaa-vastasuses.
Ka tolle raamatu sisul ja sõnapruugil ei olnud midagi ühist teadusega (Bäckman on eriala poolest kriminoloog). Positiivseid hinnanguid andis tookord ainult Soome väiksearvuliste stalinistide nädalaleht Tiedonantaja.
Võib arvata, et pronkssõduri-raamatu saatus Soomes on umbes samasugune. Bäckmani raamat on kirjutatud soome keeles ja soomlastele, aga Soomes ta kirjastajat ei leidnud; seni pole raamat Soomes leidnud peaaegu mingit meediakajastust. Parem oleks siis ka Eestis sellele mitte liiga palju tähelepanu pöörata.
