Siram: Kuidas turustada kultuuri?

Halamine siin ei aita, tuleb tõele näkku vaadata ja tunnistada, et kriis hakkab niitma ka kultuurivaldkonnas.

Kultuuriametnikud eesotsas ministriga paiskavad eetrisse hüperoptimistlikke kihutuskõnesid loovtööstusest kui lunastusest, kutsuvad üles spunki otsima ja esitavad innustavaid aruandeid kontsertide ning etenduste suurest külastatavusest. Kogu see retoorika oleks nagu maha kirjutatud mingist turunduse või eneseabi õpikust, kahjuks töötab hüpnoos siiski vaid osava maagi esituses.

Kultuuriasjatajate sõnavõtud on nagu pesupulbrireklaamid – läbinähtavad ja eemaletõukavad. Aastavahetuse „OP-i“ saade, kus iga valdkonna gurud kokkuvõtteid tegid, meenutas kangesti teenistujate aruannet parteile kongressi otsuste valguses. Ainul et kaasajal pole parteid kultuuri osas mingit sisulist viisaastakuplaani teinud, nii et kogu see kõmin kõlab kurtidele kõrvadele.

Samas teeb kunstnik, kes ei ole loovtööstusega integreerunud, avaliku lahkumisavalduse. Lemming Nagel lubas jaanuari lõpus avaldatud ringkirjas näitusetegevuse lõpetada seoses raske majandusliku olukorraga. Ka see sõnavõtt on seinaga rääkimine, sest ta ei saa ju kelleltki palka ning keegi pole pädev talle tööd andma või teda lahti laskma.

Bürokraatiasse uppunud ametnik ja ateljeevaikuses töötav kunstnik on kultuuritöötajate issanda loomaaia kaks äärmust. Sinna vahele mahub igasugust kontingenti, kes üritab endale siiski tegevusmiinimumi välja sebida.

Siin on masse haaravate meelelahutusürituste korraldajad, suveetenduste tootjad, igat sorti kujundajad ja disainerid, kultuurierialade ülikoolid ja nende tegelikust loomingust võõrandunud professorid, projektijuhid, kuraatorid, MTÜ-de allkirjaõiguslikud isikud, avalike ja eraõiguslike kultuuriasutuste töötajad, suveniirimüüjad, vahetusüliõpilased, pulmatolad jne.

Kõigile neile oleks kasulik loovtööstuse mantra kordamine – ainult et keegi peaks tegema seda professionaalsemalt ja mõjusamalt. Tegelikult oleks see kasulik ka loojatele, kunstnikele, sest kogu selle loovtööstuse ideoloogia on ju mõeldud loomingut ja muud ühiskonda siduvate struktuuride säilitamiseks ja arendamiseks.

Paraku ajab see loovtööstuse jutt enamikke tegelikke kultuuriloojaid – neid, keda ajendab sisemine sund ja sõnum, mitte loorberipärjad ega liisingumaksed – iiveldama. See ei ole altpoolt tulnud, see on mingi väline ideoloogia, tont teab kust maale toodud, ja see kõneleb loojale, et ta peaks kuidagi oma loomingut tarbijasõbralikuks kohandama.

Loojal ei ole üldjuhul midagi selle vastu, et kohandada vastavalt ühiskondlikule ja majandussituatsioonile oma tegevusstrateegiat, finantseerimisskeeme ja muid praktilisi asju. Aga mõte, et ta peaks oma loomingu sisu kuidagi vastavalt uutele direktiividele ümber vormima, ei ole kahjuks aktsepteeritav.

Kui kunstnik müüb kellelegi pildi, siis see ongi loovtööstus, ja selle vastu pole kellegi midagi. Miks aga inimene seda pilti üldse tahab või miks ta tahab näha mõnd etendust või kuulata kontserti – ta tahab sellist elamust, mida ta pesupulbrireklaamist ega suvalisest powerpoint-presentatsioonist ei saa. Ta tahab, et teda visataks tundmatusse, ta tahab kogeda midagi argielust suuremat, ta tahab ootamatuid ideid.

Neid asju võibki pakkuda loovtegevus. Kui me ajame kultuuri kohta suvalist turundusjura ja eemaldame sealt kõik ohtliku ning erutava, siis ei jää mitte midagi järele ning mitte kellelgi ei ole ei loovtööstust ega kultuuri enam tarvis.

Nii et igaühel, kes plaanib kultuuri kohta sõna võtta, eriti praegusel raskel ajal, tasuks kaaluda igasuguse ülespuhutud, publikut alahindava retoorika kõrvaleheitmist ja rääkimist ausalt, nii, nagu asjad on. Siis on sellest ehk kultuurile ning inimkonnale ka miskit kasu.